John Varley “Steel Beach”

“Steel Beach” toimub samas “Eight Worldsi” maailmas, kus hiljuti loetud “Ophiuchi Hotline” – ülikõrge tulnuktsivilisatsiooni poolt Maalt minema kupatatud inimkond on asustanud hulga taevakehasid ülejäänud päikesesüsteemis. Põhitegevus käib peamises koloonias Kuul. Kui “Ophiuchi Hotline” oli pingeline põnevusjutt, siis “Steel Beach” on lausa vastupidine – hiiglama pikk sissevaade ühe ajakirjaniku argiellu. Peategelane Hildy Johnson ütleb kohe ära, et see ei ole üks pikk lugu, mida ta jutustab, vaid hulk episoode temaga juhtunud erinevatest asjadest. Seepärast soovitan sissevaateks “Eight Worldsi” universumi “Ophiuchi Hotline’i” ja kui see meeldib, siis võib unustada ennast pinge mõttes uimerdavasse “Steel Beachi”.
Kohe algusest peale olin ma võlutud Hildy Johnsoni ametist. Seda ei juhtu tihti, et ulmeka peategelane on ajakirjanik (nagu ma ise) ja veel harvem, et selle töö olemusele pihta on saadud. Sellist ulmekat, mis pakuks lisaks huvitavat visiooni, milliseks ajakirjandus ja selle tegemine tulevikus muutuvad, ei tulegi meelde. Juba praegu paistab, et “Steel Beach” paneb mõnes asjas mööda, aga see pole üldse tähtis. Ehk on ka kohane mainida, et kõmujanu poolest ei ole 90% ajakirjanikest ega ajakirjandusest nii hullud, eks see ole võimendatud ja projitseeritud tulevikku. Igatahes on see üks paremaid ajakirjanikuulmekaid, mida olen lugenud.
Aga “Steel Beachi” põhiteema ega lugu ei ole ajakirjandus, vaid see, kuidas harjumuspärastest oludest välja löödud inimkond kohanduda suudab. Luna on igatpidi tore koloonia, heaoluühiskond, milles haigused on alistatud, inimesed elavad 300aastaseks (võib-olla rohkemgi, aga kolooniate vanimad asukad pole veel jõudnud vanemaks saada) ja vahetavad elu jooksul mitu korda sugu, sest see on põnev. Kogu kupatust aitab püsti hoida superarvuti.
Aga kõik ei ole siiski veatu. Näiteks umbes saja-aastane Hildy hakkab enesetappu üritama. Arvutil õnnestub ta küll iga kord päästa, aga küsimus jääb – miks? Nii nagu mina aru sain, on pealkirja “Terasrand” võrdlus rannaga, kuhu hüppasid merest esimesed kalad, kellest arenesid imetajad. Kui palju peavad inimesed üritama, enne kui nende tsivilisatsioon Maalt eemal elujõuliseks ja arenemisvõimeliseks saab?
Kuu ei tundu just kõige suurem koht, aga Varley on muutnud selle põnevaks ja mitmekesiseks. Selles mõttes kindlasti igav ei hakka. Ainult ei tohi ennast ehmatada lasta, et lugu ei kulge kihutades ühes selges suunas, vaid uitab rahulikult siin ja seal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s