Minu kokkupuuted selle Raul Sulbi toimetatud ulmeajakirja laadse väljaandega on olnud ülijuhuslikud ja ma ei oska 12. numbrit võrrelda eelmiste või järgmistega. Kuulutan siis tõe kriteeriumiks aja ja nendin, et kaks kuud pärast lugemist ja enne, kui sisukorra üle vaatan, on meeles kaks head lugu – Catherine Asaro jutt “Virmalised neljal häälel” ja Lew Bergi “Musta Roosi vennaskond”. Siis oli seal veel paar mittemidagiütlevat lookest Eesti autoritelt. Mäletan, et mõlemas käis mingi rännak punktist A punkti B ja mõlemad olid üles ehitatud sellele, et loo käigus saad aru, mis maailmaga on tegemist. Mõlemal oli ka midagi puändilaadset, aga nii üht kui teist lugedes võitlesin igavusega. Ükskõikseks jätsid. Paremini on meeles Raul Sulbi artikkel Jules Verne’ist. See mees oli 80ndatel minu ja suure mu põlvkonnakaaslaste lemmikautor, aga internetti tol ajal ei olnud ja hiljem on ta vajunud minu jaoks nii tahaplaanile, et ega ma ta elust suurt midagi teagi. Sulbi artikkel täitis seda lünka. Hakka või uuesti Verne’i lugema. Rohkem artikleid ja lugusid mul kogumikust praegu meelde ei tule. Vaatan nüüd sisukorra üle:
Lew R. Berg: “Musta Roosi vennaskond”
Siim Veskimees: “Asteriuse kodutee”
Maniakkide Tänav: “Au ei olegi vaja” (“Saladusliku tsaari” järg)
Manfred Kalmsten: “Põgeneda Rottidelinnast”
Helena Alexandra Altroff: “Defectis”
Catherine Asaro: “Virmalised neljal häälel”, tõlkinud Iris-Barbara Jeletski
Raul Sulbi lugu Jules Verne´ist, “150 aastat “Erakordseid reise””.
Ahah. Kaks tühja lugu olid Kalmsteni ja Altroffi omad. Poleks aga arvanud, et Veskimehe ja Maniakkide Tänava lood meelest ära lähevad.
Catherine Asaro juttudest olen ma seni lugenud paari ajakirjas F&SF. Olid huvitavad tegelaste, aga mitte sisu poolest. “Virmalised neljal häälel” on esimene, mis mulle tõeliselt meeldis. BAASis heidetakse ette, et see on tavaline ‘kangelane päästab kangelanna’ tüüpi asi, lihtsalt peeglisse keeratud ja võõrale planeedile viidud. Ma ei tea, kas ma üldse ootan seikluslikult osalt tingimata originaalsust. Meeldis mõte kunstnike planeedist ja põnev oli lugeda.
Siim Veskimehe “Asteriuse kodutee” on lugu Antiik-Roomast näpatud mehest, kes veedab elu krabilaadsete elukate võõrtsivilisatsioonis kusagil universumi teises otsas. Loo sõnum paistis olevat, et vana aja inimesi ei maksa alahinnata, inimene on kohanemisvõimeline olend. See oli ok, aga lugu jäi puiseks. Lühiromaani mõõtu asi, mis jutustas terve peategelase elu ümber, aga ei läinud eriti sügavale kusagil, libisedes enamusest üle sõnadega “sellest saaks kirjutada terve romaani”. Kirjutanud siis. Või teinud lühem lugu, millega oleks sama sõnumi saanud edasi anda.
“Saladusliku tsaari” järjele “Au ei olegi vaja” ei oskagi ma eriti etteheiteid teha nüüd, kus see mulle meelde on tulnud. Laevatäis eestlasi tuleb uurima, kas Maal on inimelu alles. Kes sellesse maailma paigutatud asju on lugenud, teab, et vähemalt maa-alustes linnades on. Lugu areneb kiiresti, vahepeal hoiad põnevusest hinge kinni. On ka kangelastegusid ja eksootikat. Aga ikkagi kadus kahe kuuga jäljetult mälust. Vist ei lähe see maailm mulle lihtsalt korda.
Lew Bergi “Musta roosi vennaskonnaga” sain ka kaaslugejatega võrreldes risti vastupidise kogemuse. Autorist järelejäänud lõpetamata teksti on kohandatud ja vastavate kommentaaridega avaldatud. Tegemist on pesuehtsa 20. sajandi alguse kosmoseooperiga, umbes nagu E.E. Doc Smithi Lensmai sari. See žanr mulle üldiselt korda ei lähe, enamgi veel, mulle ei ole ükski loetud Bergi tekst meeldinud. Aga sellesse ma jäin kuidagi sisse ja lugesin, nagu oleksin 12aastane. Loo lõpuosa läks kehvemaks, oli nagu kiirustades tehtud.
Kokkuvõttes polnudki nii paha saak.
Kirjakoi 