“Lõpparve” on “Pärandi” järel Freyja ja Huldari sarja teine raamat. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik. Esmapilgul paljutõotav paar uurijaid, aga sellega asi piirdubki.
Paeluv(ad) uurija(d) (ja miljöö) paraku on kriminaalromaani edu pant. Lugu ise – kuigi tähtis – on võrreldes uurija(te)le elu sisse puhumisega kukepea. Kes ikka nii väga mäletaks Agatha Christie romaanide elegantsete kuritööde keerdkäike, Hercule Poirot´d ja miss Marple´it teavad aga kõik.
Freyjast ja Huldarist ei jää suurt midagi meelde ja isegi lugemise ajal on nad üsna ilmetud. Üks uurijate vahel lõputult kiratsev armulugu on ikka natuke liiga vähe, ja seegi pole eriti huvitav. Ega miljööga lood paremad ole.
Muidugi, võrreldes 19. sajandi lõpu Inglismaaga ongi raskem tõeliselt võluvat aegruumi ja võib-olla ka tegelasi luua, aga võiks ju proovida. Mina isiklikult soovitaksin detaile. “Paddington 16.50” olen ma korduvalt üle lugenud mitte süžee, vaid kõigi nende hõrgutiste pärast, mida Lucy seal valmistab. Toitu ei maksa kunagi alahinnata.
Kui juba virisema sai hakatud, siis on “Pärand” ja “Lõpparve” mingil arusaamatul põhjusel tõlgitud inglise, mitte islandi keelest. Ega tõlkel otse midagi viga ole, aga… No kuulge! Nii lihtsalt ei tehta! 21. sajandi Eestis! Ma ei tea ühtegi aktsepteeritavat põhjust, miks peaks tehtama.
Aga raamat on hea. Loetagu ikka.
Kirjakoi 