Fredrik Backman “Mees nimega Ove”

oveNüüd on kuidagi nii juhtunud, et ma olen üsna lühikese vahega läbi lugenud “Saja-aastase, kes hüppas aknast välja ja kadus” ning “Mehe nimega Ove” – kaks Rootsi ajaviiteromaani. Ja millegipärast olen ma pettunud.

Sest ma ei teadnud, et need on ajaviiteromaanid.

Olin mõlemast kuulnud, tagantjärele ei tea, kelle käest, aga igatahes piisavalt palju, et neid lugeda tahta. Või mis tahta – ma olin tükk aega järjekorras. Ikka väga tükk aega. Mnjah.

Ega nad halvad olnud, kuigi – just järjekord pidanuks ettevaatlikuks tegema.

Pärast “Meest nimega Ove” võtsin riiulist Pitoli “Mefisto valsi ja teisi jutte” ning lugesin ühe jutiga läbi järelsõna ja esimese loo. Hea tunne oli. Kohe väga hea, aga – Pitol järjekorda ei tekita. Oi ei! Või noh, ma ei tea… Igatahes siin ei tekita.

Nii et ega ole muud ütelda, kui et ajaviiteromaan on just see, mis ta parasjagu on, tekitab järjekordi ja nii edasi, ja pole mõtet pahandada, et ta ei ole midagi muud. “Mees nimega Ove” kusjuures on üsna hea ajaviide, ajuti tundus, et ta võiks olla isegi midagi enamat. Kõik see mustvalge mehe ja kadunud värvide teema. Mõne koha peal tuli nutt kurku, aga…

Kui pole aega aega veeta, siis soovitaks mõnda… järjekorrata järelsõna.

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s