Sergio Pitol “Mefisto valss ja teisi jutte” LR 2018 nr 19-20

pitolMõõdukas koguses Lovecrafti vürtsitatud näpuotsatäie Borgese, Gombrowiczi ja Gogoli ning teelusikatäie Thomas Manniga – kõlab kaunis pööraselt, kas pole? Kokku saab Pitoli.

Ebaterve, võika, moonutatud, groteskse, hajusa, unenäolise, fragmentaarse, erudeeritud, intellektuaalse Pitoli, kelle jaoks on tegelikkus hoomamatu ning omandab tähenduse alles siis, kui sellest lugusid vesta.

Siiski ei huvita teda niivõrd see, mis juhtub, vaid see, mis võib (võis, on võinud, oli võinud) juhtuda.

Pitoli maailmas ei ole midagi, kust kinni haarata. See pudeneb sõrmede vahelt, väändub, hajub, muudab kuju. Pitoli lood isegi ei lõpe, sest lõpp oleks mingigi pidepunkt.

“Sain kõigest kinnitust, et salajased märgid on nakatunud samasugusest narrusest, kaosest, seosetusest nagu igapäevased asjadki,” tõdeb ta.

Ja  loodab siiski, et ühel päeval tuleb panter tagasi, nii nagu üks teine ladina-ameeriklane näeb unes siniseid tiigreid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s