Amélie Nothomb “Jahmatus ja värinad”

jahmatusjavarinad“Paned elu kirja ja juba tundubki elu elatuna. Ja mida enam sa asjadele lähened, et neist paremini kirjutada, /…/ seda enam näid sa neist eemalduvat. /…/ Siis klammerdud sa selle külge, mis on sulle kõige lähemal: räägid iseendast. /…/

Kirjanikuks olemine tähendab muutuda võõraks, võõramaalaseks: sa pead hakkama iseennast tõlkima.” (Justo Navarro)

Just seda Nothomb teebki. Ta ei muuda isegi kuupäevi ega nimesid – 8. jaanuaril 1990 sülitab lift Amélie-sani välja Yumimoto hoone 44. korrusel, kus ta alustab tõlgina ja lõpetab koristajana, täpsemalt – klosettide koristajana.

Nothomb ei selgita, vaid näitab, muutub võõraks, võõramaalaseks, tõlgib iseennast, ta ei ole iseenda sees, vaid iseenda kohal, intensiivne, täpne, konkreetne. Ja emotsioonitu.

Diplomaadi tütrena kasvas Nothomb kolm esimest eluaastat Jaapanis, kus selles vanuses lapsi koheldakse nagu väikeseid jumalaid. Jumalad enamasti ei lõpeta 44. korruse klosetis. Kui nii peaks siiski juhtuma ja neist saavad kirjanikud, siis annab see pilgule erilise vaheduse. “Jahmatus ja värinad” on justnagu mustvalge foto, kus iga detail joonistub teravalt välja.

Muidugi võiks “Jahmatust ja värinad” kirjeldada ka teisiti – ära kunagi  mine tagasi sinna, kus sa olid õnnelik, aga see oleks meelevaldne tundlemine, ma ütleksin – isegi maitsetu.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s