“Jumala lapsepõlvest” täpsemat pealkirja oleks raske ette kujutada. Just see see ongi – jumala lapsepõlv.
Nothomb kirjeldab (iseenda) kolme esimest eluaastat Jaapanis, kus selles eas lapsi koheldakse nagu jumalaid. Samas on see suur loomise lugu, kus alguses ei ole midagi, ainult jumala vaim lehvib vee kohal. Siis leiab jumal sõnad. Ja loob maailma.
“Jumala lapsepõlv” on intensiivne, konkreetne, ilustamata, mis ei tähenda, et ta ei oleks ilus, on küll, ning vaimukas ja kuidagi palju suurem, kui tema napid 95 lehekülge saaksid lubada.
Selles on kuhjaga rabelais`likku lusti ja pöörasust ning tsipake Prousti – kusagilt kadunud aegadest hoovab väikeste pahvakutena Madeleine´i koogikeste ja tee hõngu, mis sulab ühte valge šokolaadi maitsega suulaes.
PS Selle raamatu võiks küll läbi lugeda.
Kirjakoi 