“Ma jutustan teile, mida ma õppisin metsas, kus aeg on teistsugune. Mingit Linna pole olemas. Proua Beaver kattis selle kroomplaatidega ja jagas korteriteks. Kolm gini nädalas, igas korteris oma vannituba. Odavateks armulugudeks üpris paslik.”
Sic transit gloria mundi.
PS “Tagasi Bridesheadi” on muidugi parem, aga tunne on sama. Ja ikkagi – kas poleks võluv elada järgmiselt:
“Beaver oli kahekümne viie aastane. Oxfordi lõpetamisest kuni majanduskriisi alguseni oli ta töötanud reklaamibüroos. Hiljem polnud keegi osanud talle tegevust leida. Niisiis ärkas ta hilja, istus suurema jao päevast telefoni juures ja lootis, et talle helistatakse.”
Kui ei teaks, kas võiks siis arvata, et tegemist on 1930ndate aastate Londoniga?
Kui ei teaks, ei arvaks ka, et “Peotäis põrmu” ilmus 1934. aastal.
Inglise kõrgseltskond kõrgseltskonnaks, kroomplaatidega kaetakse ja korteriteks jagatakse Linnasid igal ajal.
Kirjakoi 