Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

Kui uskuda tutvustust, siis on “Ilusaid unenägusid” (Itaalias) osutunud tähelepanu pävinud ja seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud romaaniks. No mis ma oskan ütelda…

“Punase raamatu” sari on olnud alati kindla peale minek. Tõsi, ma olen mõne raamatu pooleli jätnud, aga mitte sellepärast, et see olnuks vilets. Kuni õnnelike inimesteni, kes loevad raamatuid ja joovad kohvi. Mis iseenesest ei olnud ju ka kehv. Pigem gurmeerestoranis serveeritav kiirtoit.

“Ilusate unenägudega” on lood veidi segasemad. Kiirtoit see just pole, aga…

Autori järelsõna järgi on “Ilusaid unenägusid” tõsilugu. Isegi nimed, enamasti, on muutmata, toonitab autor. Noh, jah… Kas see peaks andma garantii, et see on hea raamat?! Et niimoodi juhtuski?! No ja siis?!

Ikka surrakse ja ikka leinatakse ja ei saadagi üle. Traagiline, aga peab sellest siis just romaani kirjutama?!

Parafraseerides Voldemar Pansot tahaks pimedast saalist kõige hardamal hetkel röögatada: “Ei usu!” Ja paluda tagasi võtta.

Agnès Martin-Lugand “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi”

Milline pealkiri, eks ole?! “Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” Muidugi olin ma sellest raamatust kuulnud. Ja otse loomulikult kavatsesin ma seda lugeda.

Paraku. Ei ole selles raamatus eriti juttu raamatute lugemisest ega kohvi joomisest. Õnnelikest inimestest ka mitte. Mitte et see nüüd eriti tähtis oleks. Romaanides on õnnelikke inimesi harva, sest keda need õnnelikud lood ikka nii väga huvitavad.

Mul ei ole midagi naistekate vastu, tõesti mitte, aga ärgu pakutagu neid mulle “Punase raamatu” sarja kõvade kaante vahel. Muidu juhtub nii, nagu juhtus. Et loed ja loed lootuses, et midagi peab nüüd ikka tulema, järgnema, olema… Ei saa ju olla lihtsalt üks naistekas, kui ta on punaste kaante vahele pandud. Aga ei tulnud. Ei järgenud. Ei olnud. Mitte midagi.

On ju “Põhjamaade romaangi” aeg-ajalt libastunud, aga mitte nii hullusti. Tõesti mitte nii hullusti. “Põhjamaade romaani” naistekates on (seni) midagigi olnud, selles paraku mitte.

Jah, sellest saaks ühe korraliku romantilise filmi. Mida ma tõenäoliselt isegi vaataks, võib-olla, aga… Ikkagi, milline pealkiri, eks ole?!

Missugune lugu võiks sellele järgneda…

John Varley “Steel Beach”

“Steel Beach” toimub samas “Eight Worldsi” maailmas, kus hiljuti loetud “Ophiuchi Hotline” – ülikõrge tulnuktsivilisatsiooni poolt Maalt minema kupatatud inimkond on asustanud hulga taevakehasid ülejäänud päikesesüsteemis. Põhitegevus käib peamises koloonias Kuul. Kui “Ophiuchi Hotline” oli pingeline põnevusjutt, siis “Steel Beach” on lausa vastupidine – hiiglama pikk sissevaade ühe ajakirjaniku argiellu. Peategelane Hildy Johnson ütleb kohe ära, et see ei ole üks pikk lugu, mida ta jutustab, vaid hulk episoode temaga juhtunud erinevatest asjadest. Seepärast soovitan sissevaateks “Eight Worldsi” universumi “Ophiuchi Hotline’i” ja kui see meeldib, siis võib unustada ennast pinge mõttes uimerdavasse “Steel Beachi”.
Kohe algusest peale olin ma võlutud Hildy Johnsoni ametist. Seda ei juhtu tihti, et ulmeka peategelane on ajakirjanik (nagu ma ise) ja veel harvem, et selle töö olemusele pihta on saadud. Sellist ulmekat, mis pakuks lisaks huvitavat visiooni, milliseks ajakirjandus ja selle tegemine tulevikus muutuvad, ei tulegi meelde. Juba praegu paistab, et “Steel Beach” paneb mõnes asjas mööda, aga see pole üldse tähtis. Ehk on ka kohane mainida, et kõmujanu poolest ei ole 90% ajakirjanikest ega ajakirjandusest nii hullud, eks see ole võimendatud ja projitseeritud tulevikku. Igatahes on see üks paremaid ajakirjanikuulmekaid, mida olen lugenud.
Aga “Steel Beachi” põhiteema ega lugu ei ole ajakirjandus, vaid see, kuidas harjumuspärastest oludest välja löödud inimkond kohanduda suudab. Luna on igatpidi tore koloonia, heaoluühiskond, milles haigused on alistatud, inimesed elavad 300aastaseks (võib-olla rohkemgi, aga kolooniate vanimad asukad pole veel jõudnud vanemaks saada) ja vahetavad elu jooksul mitu korda sugu, sest see on põnev. Kogu kupatust aitab püsti hoida superarvuti.
Aga kõik ei ole siiski veatu. Näiteks umbes saja-aastane Hildy hakkab enesetappu üritama. Arvutil õnnestub ta küll iga kord päästa, aga küsimus jääb – miks? Nii nagu mina aru sain, on pealkirja “Terasrand” võrdlus rannaga, kuhu hüppasid merest esimesed kalad, kellest arenesid imetajad. Kui palju peavad inimesed üritama, enne kui nende tsivilisatsioon Maalt eemal elujõuliseks ja arenemisvõimeliseks saab?
Kuu ei tundu just kõige suurem koht, aga Varley on muutnud selle põnevaks ja mitmekesiseks. Selles mõttes kindlasti igav ei hakka. Ainult ei tohi ennast ehmatada lasta, et lugu ei kulge kihutades ühes selges suunas, vaid uitab rahulikult siin ja seal.