Linda Nagata “The Bohr Maker”

Linda Nagata on noorema põlvkonna ulmekirjanik (no mis noorema, 58aastane juba, 1990ndatel sai kuulsaks), kelle põhiteosed on kirjutatud nanopungi žanris. “The Bohr Maker” ilmus 1995. aastal ja võitis Locuse auhinna parima debüütromaani eest. See on ka tema “The Nanotech Succession” sarja avaromaan.

Nikko on uut tüüpi inimene, kes suudab näiteks elada avakosmoses, aga siiski ähvardab teda peatne surm. Tema isa, mõjukas teadlane, muutis nanotehnoloogia abil Nikko selleks, kes ta on, ja mees sai “teaduseksperimendina” eksisteerimiseks tähtajalise loa. Paraku ei ole vahepealse aja jooksul seadusandlus liberaalsemaks läinud ja inimeste geenmuundamine ei ole ikka lubatud ning Nikko lihtsalt sureb sel hetkel, kui ta aeg on täis tiksunud.

See Nikkole ei meeldi ja viimases hädas korraldab ta salajase ja ülivõimsa Bohr makeri nime kandva nanotehnoloogia varguse, mis lubaks tal oma elu pikendada. Vargus ei kuku aga päris nii välja nagu plaanitud. Kogemata kombel nakatab end Bohr makeriga noor, vaene ja harimatu slummielanik Phousita. Phousitast saab supertüdruk. Võimud jälitavad Nikkot ja nuhivad välja ka Phousita. Nikko ja Phousita ühendavad jõud. Edasi käib üks tüütu seiklus tagaajamine, aga raamatu esimene pool, mille ma siin üldjoontes ümber jutustasin, oli äge.

Mul on tunne, et ulmekirjanikud kasutavad nanotehnoloogia ideed tavaliselt kurjasti – imepisikesed nähtamatud masinad, mis suudavad korda saata ükskõik mida. Et mõtled mingi suvalise jaburduse välja, nimetad ulmeks ja seletad – nanotehnoloogia tegi. Nagatal on see siiski enam-vähem loogiline, kui mitte realistlik.

Steven Erikson “Deadhouse Gates”

Kanada kirjaniku Steven Eriksoni kümneköitelise fantasysaaga “Malazan Book of the Fallen” teise osaga juhtus mul piinlik lugu. Lugesin kõik selle tellise 659 lehekülge läbi, aga aru ei saanud midagi. Tegelased olid hädas, sõdisid, põgenesid, rääkisid omavahel. Aga mis laiemas plaanis toimus? Miks kirjanik neist mulle jutustas? Ma olen kindel, et see oli raamatus kusagil kirjas, aga minu igavlev pilk libises neist kohtadest üle ja nii ei loksunudki terviklugu paika. Jäi ainult hunnik suvalisi episoode suvaliste tegelastega. Umbes nagu satuks vaatama mõne nägemata telesarja kuuenda hooaja seitsmendat osa.

Miks ma ennast üldse nii palju piinasin, et nii paksu ja igava raamatu läbi lugesin? Osa fantasyromaane on seda tüüpi, et alguses on kõik tundmatute tegelaste arusaamatu sagimine, aga vähehaaval hakkab sellest välja joonistuma muster ja võidurõõm, mis tuleb lõpuks, kui asjast aru saad, on osa raamatu võlust. Esimese osaga nii läks. Teise osa puhul mind kirgastumishetk ei tabanudki. Üle kindlasti ei viitsi lugeda ja kolmandat osa keeldun kätte võtmast.

Lev Grossman “Võlurid”

Noor nohik ja oivik Quentin elab läbi oma pisikesi koolipoisitragöödiaid ja valmistub võimalikult heasse kolledžisse astuma, kui satub ootamatult mingisse paralleelmaailmas asuvasse eliitkooli vastuvõtukatsetele. Selgub, et kool on maagiakallakuga. Quentinil  süda hõiskab sees, sest tavailma on ta pidanud liiga igavaks. Pealegi on ta lapsest saati olnud ühe inglise noortefantasy (meenutab “Narnia lugusid”) fänn ja nüüd selgub, et tal ongi olnud õigus uskuda võluasjandusse.

Seda 2009 ilmunud fantasyt olen kuulnud nimetatavat Harry Potteriks täiskasvanutele ja see oli megahitt, mis vallutas raamatumüügiedetabelid. Ma ei mõista, miks. Raamat on küll korralikult kirjutatud võrreldes keskmise edetabelisopaga ja tal on ka oma sõnum, aga kokkuvõttes on see igav ja tasakaalust ära. Enamgi veel. Peategelane on vist üks ebameeldivamaid tüüpe, kes mulle kirjanduses ette on sattunud ja see vist ei olnud kirjaniku taotlus. Täiskasvanutele see ka ei ole. On vanemale koolieale.

Grossman on tahtnud võluvärgi fantasymaailmast võimalikult usutavalt meie maailma tuua. See on tal õnnestunud, aga seetõttu peab lugeja kannatama ära paar-kolmsada lehekülge kirjeldusi ameerika eliitkooliõpilaste ponnistustest uue õppematerjali omandamisel ja suhteliselt üksluise ühikaelu kirjeldusi.

Siis on ta vist tahtnud näidata, et noorel inimesel ei ole õige pühendada kogu oma tähelepanu karjäärile ja majanduslikule edule, nagu peategelane paistab arvavat. Poiss arvab ka oma eale kohaselt, et kõige hullem on elada igavat tavalist elu nagu ta vanemad ja pidev pidutsemine on äge. Meie, keskealised, ju teame, et asjad on vastupidi. Grossmani kirjapandult mõjuvad need noore mehe eneseotsingud aga lihtsalt veidralt ja ebausutavalt.

Tasakaalu juurde. Kolmveerand raamatut näevad tegelased vaeva õppimise ja kooli lõpetamisega. Viimane veerand on päris võimas möll. Suhe oleks vabalt võinud olla vastupidine. Praegu meenutab see sõber Lembitu algklassides joonistatud Kalevipoega. Ta hakkas vägilast alt joonistama ja kui jõudis kaelani, oli lehekülje ülemine serv juba ees. Pressis siis Kalevipoja pea mingi viltuse liistakana lehekülje ülaserva.

Jørn Lier Horst “Talveks suletud”

“Koopamehe” ja “Jahipenide” Horstiks seda nagu ei peakski. Või kui, siis (lootustandvaks) visandiks.

Sisu järgi olekski ta nagu varasem. Inspektor Wistinguga (vist) ei ole veel juhtunud kõike seda, mis temaga kahe teise raamatu ajaks on juba juhtunud, ja tema ajakirjanikust tütre Linega niisamuti.

Line ja Wisting “Talveks suletus” ühte ja sama lugu ei uuri, Line lihtsalt satub kogemata kombel mõrvapaika.

Ja ta on puhkusel! Ma ei saa aru, miks kasutada kriminaalromaanis ajakirjanikku, kes on puhkusel ja omadega nii puntras, et ta – otse mõrva peale juhtunud – isegi ei kaalu puhkust katkestada. Ega hakka ka tööväliselt asja uurima, vaid mõtleb oma närukaelast kallima peale, keda ta õieti ei suuda maha jätta, ja kirjutab ajaviiteks kriminaalromaani.

Ida-Euroopa ausad ja vaesed (hea südamega) murdvargad ning narkojõuk Norra mõrvaloo lahendusena pole nagunii eriti hea mõte. Liiga lihtne. Ei mingit intriigi.

Nii et – parem loetagu “Koopameest” ja “Jahipenisid” ka.

PS Taevast sadavad mustad linnud on siiski lootustandev leid. Et võib paremaks minna. Mõnes järgmises osas.

Alessandro Baricco “Veretult”

“Siidi” autori lühiromaan. Väga mõjuv, aga niimoodi, et ei puuduta.

“Siid” puudutas ja vaimustas. See oli ilus.

“Veretult” aga on selge, lihtne ja pigem inetu, absoluutselt lootusetu, ta ei anna võtit, kuidas saaks teisiti. Pigem ei saagi, ei saagi saama, ole kui tark tahes.

Baricco kasutab lugeja teadvusesse otseteed – näitab must valgel ja ilustamata, et kõik sõjad on ühesugused – eksinud meeste ja naiste tehtud vead, mis ei jäta kedagi puutumata, ja – ükski sõda ei lõpe ära. Vähemalt mitte nii lihtsalt. Lõpuks saab sõda kätte ka need, kes justkui ära pääsesid, sest tegelikult ei pääse mitte keegi.

Eks seda ole ümberringi näha ka, kui teraselt vaadata. Kuigi sõjast on ikka üksjagu möödas, käib võitlus samal rindejoonel edasi. Lihtsalt relvad on teised.

Üksi sõda ei lõpe siis, kui ta kirjade järgi lõpeb. Võimalik, et ükski sõda ei lõpe enne, kui keegi teda enam ei mäleta.

Ja kui keegi enam ei mäleta, siis hakkab juuri ajama mõni uus idee, leitakse uued lahinguväljad,  ja üsna pea leiavad uued idealistid end kistuna uude (seekord õigesse ja õiglasesse) sõtta. Sest iga sõda on alguses (või veidike enne seda) õige ja õiglane. Kõige hea nimel. Mõne uue (õilsa) idee nimel.

Kes tahaks keelata sõdu, peaks keelustama ideed.