“Koopamehe” ja “Jahipenide” Horstiks seda nagu ei peakski. Või kui, siis (lootustandvaks) visandiks.
Sisu järgi olekski ta nagu varasem. Inspektor Wistinguga (vist) ei ole veel juhtunud kõike seda, mis temaga kahe teise raamatu ajaks on juba juhtunud, ja tema ajakirjanikust tütre Linega niisamuti.
Line ja Wisting “Talveks suletus” ühte ja sama lugu ei uuri, Line lihtsalt satub kogemata kombel mõrvapaika.
Ja ta on puhkusel! Ma ei saa aru, miks kasutada kriminaalromaanis ajakirjanikku, kes on puhkusel ja omadega nii puntras, et ta – otse mõrva peale juhtunud – isegi ei kaalu puhkust katkestada. Ega hakka ka tööväliselt asja uurima, vaid mõtleb oma närukaelast kallima peale, keda ta õieti ei suuda maha jätta, ja kirjutab ajaviiteks kriminaalromaani.
Ida-Euroopa ausad ja vaesed (hea südamega) murdvargad ning narkojõuk Norra mõrvaloo lahendusena pole nagunii eriti hea mõte. Liiga lihtne. Ei mingit intriigi.
Nii et – parem loetagu “Koopameest” ja “Jahipenisid” ka.
PS Taevast sadavad mustad linnud on siiski lootustandev leid. Et võib paremaks minna. Mõnes järgmises osas.
Kirjakoi 