Noor nohik ja oivik Quentin elab läbi oma pisikesi koolipoisitragöödiaid ja valmistub võimalikult heasse kolledžisse astuma, kui satub ootamatult mingisse paralleelmaailmas asuvasse eliitkooli vastuvõtukatsetele. Selgub, et kool on maagiakallakuga. Quentinil süda hõiskab sees, sest tavailma on ta pidanud liiga igavaks. Pealegi on ta lapsest saati olnud ühe inglise noortefantasy (meenutab “Narnia lugusid”) fänn ja nüüd selgub, et tal ongi olnud õigus uskuda võluasjandusse.
Seda 2009 ilmunud fantasyt olen kuulnud nimetatavat Harry Potteriks täiskasvanutele ja see oli megahitt, mis vallutas raamatumüügiedetabelid. Ma ei mõista, miks. Raamat on küll korralikult kirjutatud võrreldes keskmise edetabelisopaga ja tal on ka oma sõnum, aga kokkuvõttes on see igav ja tasakaalust ära. Enamgi veel. Peategelane on vist üks ebameeldivamaid tüüpe, kes mulle kirjanduses ette on sattunud ja see vist ei olnud kirjaniku taotlus. Täiskasvanutele see ka ei ole. On vanemale koolieale.
Grossman on tahtnud võluvärgi fantasymaailmast võimalikult usutavalt meie maailma tuua. See on tal õnnestunud, aga seetõttu peab lugeja kannatama ära paar-kolmsada lehekülge kirjeldusi ameerika eliitkooliõpilaste ponnistustest uue õppematerjali omandamisel ja suhteliselt üksluise ühikaelu kirjeldusi.
Siis on ta vist tahtnud näidata, et noorel inimesel ei ole õige pühendada kogu oma tähelepanu karjäärile ja majanduslikule edule, nagu peategelane paistab arvavat. Poiss arvab ka oma eale kohaselt, et kõige hullem on elada igavat tavalist elu nagu ta vanemad ja pidev pidutsemine on äge. Meie, keskealised, ju teame, et asjad on vastupidi. Grossmani kirjapandult mõjuvad need noore mehe eneseotsingud aga lihtsalt veidralt ja ebausutavalt.
Tasakaalu juurde. Kolmveerand raamatut näevad tegelased vaeva õppimise ja kooli lõpetamisega. Viimane veerand on päris võimas möll. Suhe oleks vabalt võinud olla vastupidine. Praegu meenutab see sõber Lembitu algklassides joonistatud Kalevipoega. Ta hakkas vägilast alt joonistama ja kui jõudis kaelani, oli lehekülje ülemine serv juba ees. Pressis siis Kalevipoja pea mingi viltuse liistakana lehekülje ülaserva.
Kirjakoi 