Peter V. Brett “Maalingutega mees”

maalingutega-meesMul käib eesti keeles ilmuva ulme jälgimine hooti. Mõni aasta ei jälgi üldse, siis satun lugema meie ulmeauhinna Stalker kandidaatide nimekirja ja võtan kõik eelmisel aastal ilmunu ette. Bretti “Maalingutega mees” oli ilmumise ajal must mööda lipsanud. Hijem märkasin seda küll raamatukogus, aga kuidagi oli mus eelarvamus, et tegemist on mõne järjekordse ülekiidetud noorte-fantasyga. Nii juhtus, et puutusin “Deemonite tsükliga” esimest korda kokku hoopis lühiromaani “Brayan’s Gold” lugedes. Ja see meeldis mulle väga. Eriti maailm, milles pimeduse saabudes ronivad maa alt välja verejanulised deemonid ja kukuvad valimatult tapma. Kaitset deemonite vastu saab ainult loitsudest, mis tuleb varakult enda ümber seintesse või maasse kraapida.

“Maalingutega mees” on selle sarja esimene raamat, mis algab hommikul pärast deemonite korraldatud veresauna ühes väikses külas. Hukka on saanud teismelise Arleni onu ja palju sõpru. Asi läheb eel hullemaks, kui Arlen kaotab lugupidamise oma isa vastu ja peab võitlema oma ema elu eest. Lõpuks on ta õhtul üksi metsas, lootusetult kaugel ühestki loitsudega kaitstud elamust, kuhu võiks enne pimedust jõuda. Aga ta on täis iha deemonite vastu ja tahtmist nendega võidelda (seda üldiselt ei tehta, sest ründeloitsud on ammu kaotsi läinud ja muudmoodi polevat lootustki).

Teine tegelasliin on ravitsejaõpilane Leesha ühes väheke rohkem tsiviliseeritud külas.

Kolmas, orb Rojer, on noor moosekant, kes aastab, et suudab oma viiulimänguga panna deemoni tantsima.

Raamat on päris kobe. Tegevustik on täitsa kaasahaarav või vähemasti ei muutu üksluiseks. Tegelased ei ole ehk Dostojevski sulest, aga ei ole ka päris pabernukud. Autor on nende elavaks muutmisega kõvasti vaeva näinud, mis siis, et tulemus on pisut rohmakas. Ja kui pigistada silm kinni ilmsete loogikavastuolude koha pealt, siis on selle planeedi elu ikka ilmatuma huvitav. Pimedas lihtsalt ei olda väljas ja punkt. Linnade ja külade vahel liiguvad ainult üksikud kõige vapramad ja põhjalikult koolitatud sellid, kelle õlul on kogu kaubavahetus ja posti korraldus. Kuidas selline hakitud maailm ikkagi toimib? Olen kuulnud, et järjed on palju kehvemad, aga proovin teise osa ikka millalgi ära.

Lars Kepler “Laatsarus”

keplerPolitseikomissar Joona Linna sarja seitsmes raamat.

Ega suurt muud ütelda olegi – sama hea kui eelmised ja sama paks. Saab rahumeeli lugeda, pole hirmu, et otsa lõpeks. Igav ei hakka. Tüütuks ei lähe.

Noh… Mõni osa on võib-olla olnud parem. “Hüpntisöör” näiteks, aga see oli ka esimene, esimene jääb ikka rohkem meelde, ja “Painajalik leping”. “Uneliiivamees” ka.

Üldiselt ühtlane sari. Seekord on Jurek Walter surnust üles tõusnud nagu Laatsarus ja tegutseb rahumeeli edasi. Esialgu keegi peale Joona Linna seda ei usu, ega õieti lugejagi (vist), sest laip on ikkagi laip ja DNA-proov on DNA-proov.

Aga elus ta on. Kui autor(id) kõik üksipulgi ära seletavad, on see täiesti usutav, mitte nagu varem too välja ilmunud kaksikvend, kes mõjus lahendusena kuidagi kistuna. Et kuidas siis nii?! Et no kuulge – siis niisama lihtne see oligi?!

Keplerile iseenesest tuleb muidugi au anda – oskuse pärast lõpetada. Ükski seitsmest ei lõpe pettumusega, sest… Ükskõik kui hea on üks kriminaalromaan, kui kõik laheneb, on lugeja igal juhu pettunud. Et ongi kõik?! Antagu ometi veel midagi!

Kepler annab, alati. Alati jääb midagi oodata, ja mitte vähe.

Lubadus lugu jätkata on iseenesest juba nii mõndagi väärt isegi siis, kui järgmist osa ei tule.

Aga tuleb ju ikka!

Kaheksandas osas (kui see peaks kord ilmuma) autor(id) Jurek Walterit ilmselt enam ellu ei ärata, aga…

Kas Jurek Walter oli üldse see, kelleks teda on kogu aeg (ehk siis seitse korda nelisada lehekülge) peetud? Või on kõiki hoopis ninapidi veetud ja asjalood on tegelikult palju keerulisemad?

No saame näha 🙂

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

YKSSARVIK

Surematu ükssarvik elab oma metsas ega tea mujal toimuvast midagi, kuni juhtub juhuslikult kuulma, et on arvatavasti oma soost viimane, sest mingi jube punane sõnn on kõik teised ükssarvikud ära kaotanud. Ükssarvik asub teele mõistatust lahendama ja teisi endasuguseid otsima. Tegevuspaigad on näiteks rändtsirkus, nõiutud linn, kuningaloss, tegelastest tasub märkida äpardunud võlurit, röövlipealiku eksnaist, armunud kuningapoega.

Selge see, et kui peategelane on ükssarvik ja tegelasteks on muuhulgas võlurid, siis on žanr fantasy. Aga lugema hakates saab kohe aru, et rohkem on sellel ühist “Väikese printsiga”. Poeetiline. Igal leheküljel on mõni lause, millest saaks sügavmõttelisi meeme. Kultusraamat kõigi oma vooruste ja hädadega.

Õnneks läks raamat tänu võlur Schmendrickile lõbusamaks ja loomulikumaks.

Rein Raud “Täiusliku lause surm”

RaudTegelikult on see vist ikkagi üsna hea raamat.

Nalja pärast guugeldasin ja leidsin, et “Täiusliku lause surm” on spiooniromaan traagilisest armastusloost Nõukogude aja lõpus. Nojah.

Lugedes selle aja mälestusi, ja mis seegi romaan muud on kui mälestused, ei väsi ma imestamast. Ma ju tean seda aega, tean neid kohti, väga hästi tean, aga ometi ma ei mäleta. Seda. Ja teist. Ja kolmandat. Ja neljandat. Miks siis ometi? Olen ma rumalam, on mu mälu kehvem, tähelepanu töntsim? Tahaks nagu… vabandust paluda.

“Täiusliku lause surm” annab sellele aga täiesti usutava vastuse:

“Tagantjärele tõmbub mälu kokku. Aeg läheb kiiremaks. Mitmest suvest saab üks. Ma vabandan.”

Vabandust paluda, igal juhul. Sellest ei pääse.

Lugeda tahtsin ma “Täiusliku lause surma” aga peaaegu et täiusliku pealkirja pärast. Ojaa, ma eeldasin midagi intellektuaalset, keelelist, täisuliku lause surma sõna otseses mõttes. See tundus huvitav. Mis võiks tappa täiusliku lause? Ja muidugi tahtsin ma täuslikku lauset lugeda. Seda ennekõike.

Tegelikult on “Täisuliku lause surm” sootuks midagi  muud ja lihtsamat. Ei midagi intellektuaalset ega keelelist. Aga ilus. Väga ilus. Ja täpne. Üldsegi mitte steriilne. Võib-olla (lääguse mõttes) natuke piiri peal. See Oxfordi hääldus, peen mantel (või oli see ülikond?) ja nii edasi. Elus ju nii ei juhtu. Kuigi võiks. Aga lõppude lõpuks, kujutluses – miks ka mitte?!

Mis puudutab mälu ja mäletamist, siis… Midagi ikka on sama. Noid hallis mantlis (või oli see ülikond?) mehi Varblase (või Moskva) kohvikus ma küll ei mäleta, aga… See tunne: “See, kuidas me olime. Ka need, kes sündinud aastakümneid pärast neid öiseid koputusi. Seda nii naljalt edasi ei anna.”

Raual on see kuidagimoodi siiski õnnestunud.

 

 

 

“Full Spectrum 4”, toimetajad Lou Aronica, Amy Stout, Betsy Mitchell

fullspectrum“Full Spectrum 4” on 600leheküljeline 20 ulmeloost koosnev kogumik, mis sai 1994. aastal parima kogumiku World Fantasy Awardi. Seda peeti oma teemade poolest üsna provokatiivseks ja moodsaks. Mina, lihtne mees, seda muidugi ei teadnud, kui nägin 2003. aastal kogumikku kusagil Tallinna raamatupoe riiulil. Vana kooli ulme mulle meeldis ja ostsin selle ära. Lugesin läbi umbes kolmandiku ja viskasin nurka, sest lood ei vastanud üldse minu ootustele. 15 aastat on mööda läinud ja ma ei viitsi enam lugeda sirgjoonelist ulmet. Seepärast proovisin seda kogumikku uuesti. Nüüd jäin sellega suuresti rahule.

Eks seal oli jura ka. Mul on tunne, et koostajad on püüdnud teha keskmisest provokatiivsemat ja ajast ees olevat kogumikku. Aga kuna ilmumisest on 25 aastat möödas, on osa jutte ilmselt muutunud peavoolu-ulmeks ja osa natuke naeruväärseks. Mõned lood ei püüdnud algusest peale midagi sellist ja on lihtsalt head. Näiteks üks mu lemmikuid, Stephen Donaldsoni “The Woman Who Loved Pigs” täiesti klassikaline keskaja-fantasy, milles olid aga tõesti hästi kirjutatud tegelased ja ebatavaline vaatenurk. Võiks õelda, et “Lilled Algernonile” fantasy-versioon.

Tohutult hea oli Ray Aldridge’i “The Beauty Addict”, mis haakus ka kogumikku ühendava naiste-teemaga. Mehed, kellel on vähegi võimalust, sõidavad ühele planeedile, millel ootavad neid ebamaiselt kaunid naised. Tegelikult on need võõras eluvorm, kelle esindajad võtavad naise kuju, saavad endale inimese abikaasaks ja parasiteerivad siis. Küsimus on, kes ohvrid on kohalike ilust sõltuvuses mehed või neist sõltuvad naiselaadsed olendid. Kandideeris Nebulale.

Üks enam tähelepanu saanud lugusid, Martha Soukupi “The Story So Far”, mis oli parima lühijutu Hugo nominent, jättis mind aga nii külmaks, et pidin selle meelede tuletamiseks nüüd uuesti läbi sirvima. Nojah, polnud paha – valikutest ja nende mõjust. Aga mitte midagi erakordset.

Mingi erilise põhjuseta on meelde jäänud ka “The Best Lives of Our Years” põlvkondi kestvast julmast naiste sõjast maailmas, kus mehed on peaaegu välja surnud, Bonita Kale’i “The Saints” Lõuna-Ameerikas inimesi aidanud luteri nunnast ja tema võitlusest pühakutekummardamisega,

Ülejäänut praegu, pool aastat pärast lugemist pealkirja järgi enam ei mäleta.

PS. Riina juhtis tähelepanu, et täna saab meie Kirjakoi aastaseks. Olin veidi üllatunud, sest mäletan, et plaan oli see teha uuest aastast. 25. detsembril ma tegin lihtsalt uue blogi ja tõstsin oma Sadama 5 (kr)ahvi blogist sinna ühe vana raamatupostituse, et Iidal oleks ettekujutus, milline see Kirjakoi välja hakkab nägema. Aga olgu pealegi siis sünnipäev, kui esimene postitus kannab seda kuupäeva. “Full Spectrum” oli mul ainus aasta jooksul läbi loetud raamat, mis oli siiani kajastamata. Ma ei ole küll suutnud pidada kinni algsest plaanist mitte alustada järgmist raamatut enne, kui eelmise kohta on postitus tehtud, aga miski ei ole siin kajastamata ka jäänud. “Full Spectrumi” “häda” oli selles, et lugesin seda jutthaaval pool aastat teiste asjade vahele, märkmeid ei teinud ja lõpuks polnud enam algus meeles. Olen sellest proovinud õppust võtta ja jutukogusid lugedes tõesti vahepeal üht teist üles märkida.

Sisukord ka:

* 1 • Fragments from the Women’s Writing • (1992) • poem by Ursula K. Le Guin
* 7 • Motherhood, Etc. • (1993) • novelette by L. Timmel Duchamp
* 47 • The Saints • (1993) • shortstory by Bonita Kale
* 63 • The Best Lives of Our Years • (1993) • shortstory by A. R. Morlan
* 84 • Embodied In Its Opposite • (1993) • shortstory by John M. Landsberg
* 99 • Foreigners • (1993) • shortstory by Mark Rich
* 123 • The Googleplex Comes and Goes • (1993) • shortstory by Del Stone, Jr.
* 140 • The Beauty Addict • (1993) • novella by Ray Aldridge
* 205 • In Medicis Garden • (1993) • shortstory by Jean-Claude Dunyach
* 221 • The Woman Who Loved Pigs • (1993) • novella by Stephen R. Donaldson
* 282 • The Story So Far • (1993) • shortstory by Martha Soukup
* 300 • Suicidal Tendencies • (1993) • novelette by Dave Smeds
* 328 • The Mind’s Place • (1993) • novelette by Gregory Feeley
* 361 • Ah! Bright Wings • (1993) • novelette by Howard V. Hendrix
* 400 • Vox Domini • (1993) • novelette by Bruce Holland Rogers
* 439 • The Erl-King • (1993) • novelette by Elizabeth Hand
* 484 • The Death of John Patrick Yoder • (1993) • shortstory by Nancy Kress
* 508 • Human, Martian – One, Two, Three • (1993) • novelette by Kevin J. Anderson
* 547 • What Continues, What Fails… • (1991) • novelette by David Brin
* 583 • Roar at the Heart of the World • (1993) • shortstory by Danith McPherson

The Best of Henry Kuttner

kuttnerHenry Kuttner oli kuldajastu ulmekirjanik, kes suri noorelt, 42aastaselt 1958. aastal. Ometi oli ta selleks ajaks kirjutanud nii mõnegi surematu ulmejutu. Miks teda siis ei teata sama hästi kui Asimovit või Clarke’i? Ray Bradbury nuhtleb jutukogu huvitavas eessõnas selle eest Ameerika laia lugejaskonda, kes 1970ndatel leidis, et Kuttner ei ole poliitilistelt vaadetelt piisavalt liberaalne ja ignoreeris tema loomingut. Ma pean ennast ka üsna vasakpoolseks liberaaliks, aga mulle küll Kuttneri jutud närvidele ei käi (erinevalt Heinleini loomingust). Pigem mõjub populaarsusele halvasti, kui kirjutad paljude varjunimede all. Aga kindlasti on Bradburil õigus selles, et Kuttnerit teatakse ja tunnustatakse tänapäeval teenimatult vähe (või siis Kuttnerit ja tema abikaasat C. L. Moore’i, kellega kahasse on väidetavalt suure osa oma loomingust kirjutanud).

Sellesama jutukogumiku esimene jutt on juba väga hea ja Kuttnerile iseloomulik. Miljonite aastate kauguselt tulevikust saadetakse meie aega kast õppimiseks mõeldud mänguasjadega. Seitsmeaastane Scott leiab selle, tassib koju ja võtab selle koos kaheaastase õe Emmaga ette. Varsti märkavad vanemad lastes veidraid muutusi – nad räägivad tähendusteta sõnu ja teevad muid lapsevanematele arusaamatuid asju. Sellist ulmet loeks ma lõpmatuseni.

Väga läks korda ka teine lugu “Two-Handed Engine”, milles iga kurjategija saab kaela tapja-roboti, kes ei tule küll kohe (keegi ei tea, millal see tuleb), aga kelle eest pole kindlasti pääsu.

Mitu kuud pärast lugemist on meeles ka “The Twonky” (nahaalne kodumasin, kes teab ise, mis ta omanikule kõige parem on) ja “What You Need” poest, milles müüakse uskumatult kõrge hinnaga näiliselt mõttetut träni.

Eks 17 loo seas oli ka selliseid, mis mulle vastukarva – näiteks Ameerika supervõimetega maakate perekond Hogbeni lood. Erinevate rassidega kosmosejutud olid ka paras jura. Aga see on vist rohkem maitse- kui kvaliteedi asi. Kogumikku soovitan kindlasti.

Sisukord

Henry Kuttner: A Neglected Master by Ray Bradbury
Mimsy Were the Borogoves (1943) novelette by Kuttner & Moore
Two-Handed Engine (1955) novelette by Moore & Kuttner
The Proud Robot [Gallegher] (1943) novelette by Kuttner & Moore
The Misguided Halo (1939) story by Kuttner
The Voice of the Lobster (1950) novelette by Kuttner
Exit the Professor [Hogben 2] (1947) story by Kuttner & Moore
The Twonky (1942) novelette by Kuttner & Moore
A Gnome There Was (1941) novelette by Kuttner & Moore
The Big Night (1947) novelette by Kuttner
Nothing But Gingerbread Left (1943) story by Kuttner & Moore
The Iron Standard (1943) story by Kuttner & Moore
Cold War [Hogben 5] (1949) novelette by Moore & Kuttner
Or Else (1953) story by Kuttner & Moore
Endowment Policy (1943) story by Kuttner & Moore
Housing Problem (1944) story by Kuttner & Moore
What You Need (1945) story by Kuttner & Moore
Absalom (1946) story by Kuttner & Moore

Stephen Donaldson “The Chronicles of Thomas Covenant, the Unbeliever”

donaldson1980ndate kuulsa fantasy-triloogia (“Lord Foul’s Bane”, “The Illearth War”, The Power That Preserves”) peategelane on edukas USA kirjanik, keda on tabanud tänapäeva läänes üliharuldane pidalitõbi. See on ta elu pea peale keeranud – naine võtab lapse ja lahkub, inimesed kardavad teda paaniliselt, sest ta võib ju nakatada. Leepra tapab närve ja haige muutub tundetuks, mistõttu võib ennast vigastada nii, et ei pane tähelegi. Sealt võib haigus progresseeruda ja lõppstaadiumis on pidalitõbine lihtsalt rõve mädanev koll. See sunnib haige ka vaimselt kohanema. Ta peab olema isekas ega tohi kaotada kontrolli enese ega reaalsuse üle, et leeprahaigena vastu pidada. Nii Thomas teebki.

Ja siis satub ta õnnetusse, millest toibudes avastab end imekauni loodusega tundmatult maalt täiesti tervena. Seal elavad toredad ja sõbralikud inimesed, kes peavad teda tema abielusõrmuse tõttu (valge kuld!) päästjaks kurja lord Fouli vastu, kes ähvardab muinasjutumaad hävitada. Pidalitõbise alalhoiuinstinkt keelab Thomas Covenantil uue maailma reaalsust tunnistada ja ta käitub seal tõelise seana. Isegi vägistab ühe tütarlapse. Ta ei ole eriti aldis sealseid elanikke aitama, sest ei tea tegelikult, kuidas seda teha. Muinasjutumaa aga muudkui kannatab ja selle elanikud toovad ennast ohvriks. Umbes niiviisi veereb see lugu kõigis kolmes raamatus. Täpselt ei hakka jutustama.

Muusika- ja raamatuhullud räägivad, et tänapäeval on liiga palju head kraami lihtsalt kättesaadav. Eks ta ole. Ma mäletan, kuidas ajasin ulmefännina enne aastatuhandevahetust USA eBayst taga odavaid ulmekaid. Pidin nende mõne dollari suuruste arvete maksmiseks mingite rahvusvaheliste rahakaartidega jamama. Krediitkaarti siis lihtsal tööinimesel polnud. Kui ma paki Thomas Covenanti triloogiaga Haapsalu postkontorist kätte sain – milline tunne! Nüüd mõtled, et loeks Covenanti ja viis minutit hiljem on lausa ametlik e-raamat olemas.

Peab küll tunnistama, et loetu oli toona pettumus. Mulle väga meeldis algus, kuidas tüüp meie ilmast fantasy-maailma satub ja kuidas ta sellesse suhtub. Aga Covenant hakkas  kiiresti äga närvidele käima, muutudes tõeliseks kibestunud sitakotiks, kes muudkui põdes oma süümekaid ja seepärast käitus teistega halvasti. Sellest tulid uued süümekad ja veel turtsakam käitumine. Quest ise oli kõigis kolmes selline keskpärane. Lugemishoogu kiskus kõvasti maha see, et mul läksid kõik kõrvaltegelased ja rasside nimed sassi.

Aga 18 aastat hiljem on see triloogia mul ikkagi kõrvade vahel. Järelikult midagi pidi seal olema. Lugesin üle ja tunnistan, et tõlgendasin seda alguses ehk veidi valesti. Esiteks on maa, mida Covenant on kutsutud kaitsma, täiesti imeline – saad aru, et see on väärt kaitsmist. Teiseks on sealsed head rassid nii sümpaatsed. Ja üldse ei ole selle fantasy puhul asi tegevuses, vaid tegelastes. Nagu antiikdraama, kus Covenant ahastades oma sisemonolooge maha karjub. See on omamoodi mõjuv, kuigi osa tema hädaldamisest on selgelt pseudoprobleemid. Ma ei välista isegi teise Covenanti triloogia lugemist.

David Foenkinos “Henri Picki müsteerium”

pickRaamatukoi nagu ma olen, mulle meeldivad raamatud kirjanikest, raamatutest, kirjutamisest ja raamatuhulludest. “Henri Picki müsteeriumis” on üks bretooni raamatukoguhoidja asutanud oma raamatukokku Richard Brautigani ideed järgides avaldamata käsikirjade raamatukogu. Ehk sinna võivad autorid viia kõik oma käsikirjad, mida ei ole õnnestunud ühelegi kirjastusele maha müüa. Vanamees sureb, käsikirjade osakond vajub tolmu alla, kuni noor kirjastuse töötaja tuleb oma romaanikirjanikust mehega kodulinna vanematele külla ja leiab põneva osakonna.

Järgmisel külaskäigul leiavad nad käsikirjade hulgast – millest enamik on muidugi pahn – ühe imelise teose, melle kaanel on nimi Henri Pick. Väike detektiivitöö selgitab välja, et Pick on hiljuti teise ilma läinud kohalik pitsameister, kelle lesk ei suuda ära imestada, kuidas tema vanamees, kes luges ainult telekava ja kelle teadaolev kirjanduslik looming koosnes ühest tütrele laagrisse saadetud postkaardist, on salaja millegi nii imelisega hakkama saanud. Raamatust saab sensatsioon, see muudab inimsaatusi. Kuid kas Pick ikka oli selle autor?

Ilmselt ei oleks ma seda teost kunagi lugenud, kui mitte Iida poleks seda soovitanud. Aitäh. See oli tõeliselt mõnus ja lõõgastav pühadeaegne raamat. Armastusejama oleks võinud vähem olla, aga sai sellegagi hakkama. Hommikul võtsin raamatu riiulilt ja õhtuks oli läbi.

John Varley “Picnic on Nearside” (The Barbie Murders)

picnic nearsideLugesin ajakirja Asimov’s vanadest sisseskännitud numbritest paari päris lahedat John Varley lühijuttu, guugeldasin natuke ja leidsin, et need ja veel mitu lugu on koos kogumikus “The Barbie Murders”. Kogumikku otsisin aga edutult taga tükk aega, enne kui avastasin, et see on enamasti tuntud hoopis teise nime – “Picnic on Nearside” – all. Ju Matteli putukad läksid algsest pealkirjast tigedaks.

Lood ise toimuvad kõik Varley väljamõeldud “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis, millest ma siin olen juba õige mitmel puhul kirjutanud. Sellest tuleb ka kogumiku põhiline nõrkus. Päris mitme jutu point on selle maailma ühe või teise põneva eripära tutvustamine, aga romaanides on need tihtipeale veel põhjalikumalt lahti kirjutatud, nii et osa ohhoo-efektist kaob ära. Teisalt mäletan, et Asimov’s-is jäid Varley lugude mõned küljed mulle suhteliselt arusaamatuteks, nii et võib-olla ei ole need ka sissejuhatuseks “Kaheksasse maailma” paremad kui romaanid. Aga mõni jutt selles kogumikus on ikka pagana hea ka.

Bagatelle

Kuul tegutsev politseiuurija Anna Louise Bach saab eriti ilge tööülesande. Linnatänaval on kaameratega varustatud metalltünn, kes kuulutab igale möödakäijale, et on aatompomm ja loeb sekundeid plahvatuseni. Appi saadetud meesterahvas Maalt, kelle jaoks pommid on psetsialiteet, teeb kindlaks, et ongi aatompomm, õigemini inimene, kes on sügavalt masinausku ja lasknud end aatompommiks ümber ehitada. Algavad läbirääkimised, milles kaalul on miljon elu. Ei meeldinud mulle see jutt, eriti selle kerglane toon. Võib-olla on ajad muutunud ja me elame enesetaputerroristide ajastus, mida 1970ndate USAs ei olnud.

The Funhouse Effect

Peategelane on turist viimast lendu tegeva kruiisikosmoselaeva pardal. Laev on grandioosne – meteoriit, millele on külge kinnitatud mootorid ja juhtimisagregaadid ning millesse on uuristatud kõik, millest kruiisiturist võiks unistada. Marsruut vibutab meteoriidi Päikese lähedalt mööda ja koju tagasi.

Laeva pardal hakkab peategelane märkama aga pisiasju, mis panevad teda kartma, et seekord põrutab meteoriit Päikesesse. Pardal toimuv muutub üha ebareaalsemaks. Just see absurditunne mulle selle loo puhul ei istunud, kuigi see oli põhjendatud ja vajalik. Parem kui esimene lugu, aga mitte lemmik.

The Barbie Murders

Jälle üks Anna-Louise Bachi lugu, aga hoopis kõvem kui Bagatelle. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad undividuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. Sattusin selle loo otsa üht vana Asimovsi numbrit lugedes ja just see pani mind “Picnic on the Nearside’i” lugema. Barbiede kommuun on tõeliselt cool, ühtaegu jabur ja realistlik.

Equinoctial

Suur osa Varley loomingust toimub tema kaheksa maailma universumis, kus üliarenenudtulnukad on inimesed Maalt minema kupatanud, et seal saaks rahus elada vaalad ja delfiinid. Inimesed on end sisse seadnud ülejäänud Päikesesüsteemis, kus vähegi võimalik. Ja veel on nad kinni püüdnud Opiuchi hotline’iks hüütud infovoo kusagilt väljaspoolt päikesesüsteemi. Sealt ammutatud teadmised on võimaldanud muuhulgas tekkida mingi poolmõistusliku asjaga sümbioosis elavatel inimestel, kes saavad hakkama avakosmoses. Need on tavainimestest üsna teistmoodi tegelased ja selles loos valgustabki Varleyt nende elu-olu. See kõik on tore, aga kahjuks alustab Varley lugu valest otsast. Mitteinimesi kirjeldada püüdev ulme kipub koperdama selle otsa, et jääb liiga võõraks ja õõnsaks. Kui lugu algab sellega, et Parameeter hõljub kosmoses ringi ja valmistub sünnitama viit last, ja teda saadab Equinox, kes on talle ühtlasi elukeskkond ja skafander, siis on see üsna minu sogataluvuse piiri lähedal. Vähehaaval omandab kõik siiski mõtte ja lõpuks tunnistasin selle isegi päris põnevaks looks.

Manikins

Meditsiinitudeng saadetakse intervjueerima hullu naist, kes istub kinnises kongis ühe meesterahva tapmise eest. Hull on veendunud, et mehi ei ole olemas, on vaid võõrast eluvormist nakatunud naised, kellel nakatumise tõttu arenevad välja meessoole omased tunnused. Selle loo puhul pole puänt või idee vast kõige suurem väärtus. Hull Barbara oli väga hästi õnnestunud tegelane, kirglik ja tõsine. Jube lihtne oleks seda lugu olnud ära rikkuda humoristliku alatooniga.

Beatnik Bayou

Täiskasvanuks saamise lugu, millesse Varley on mahutanud nii palju “Kaheksa maailma” kuuelu eri tahke, et see meenutab juba tema romaane. Siit saame näiteks teada, mis asjad on kuu lunapargid – väiksed Maad kujutavad teemapargid. 13aastane peategelane möllab ühes sellises, mis kujutab endast 20. sajandi keskpaiga Missourit vist. Veel rohkem saame teada Kuu haridus- ja õigussüsteemi kohta, mis mõlemad on teistsugused, aga omamoodi loogilised. Sissejuhatuseks “Kaheksa maailma” universumi on see küll hea jutt, parem kui pikad romaanid. Huvitav oli isegi mul, kes ma olen neid suhteliselt hiljuti ja suurtes kogustes tarbinud.

Goodbye Robinson Crusoe

Istub poiss Vaikse ookeani paradiisisaare rannal. Loo jooksul tuleb aga välja, et miski ei ole nii nagu alguses paistab. Esimest korda lugesin seda kusagilt ajakirjast enne, kui olin Varley maailmaga kursis ja ausalt öelda jäi loo mõte mulle hämaraks. Nüüd sobitus aga ilusasti teiste selle kogumiku lugudega. Milline on elu, kui füüsiline vanus ei tähenda enam midagi.

Lollipop and the Tar Baby

Üks võimalik elukutse ja eluviis “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis on püüda musti auke. Selleks on vaja tohutut investeeringut, et osta laev ja varustus ning tõenäosus, et sul veab ja saad oma saagi kusagilt Pluto tagant kätte, on väike. Pealegi peab sul olema sobiv iseloom, et aastaid üksinduses elada. Selles loos on laevaomanik lahendanud probleemi nii, et on endast ja endale salaja klooni lasknud teha ja kasvatab seda laevas oma tütrena. Ühel päeval kuuleb tütar, kuidas üks must auk temaga rääkima hakkab.

Picnic on Nearside

Kogumiku kõige ilusam jutt. Kaks kuu last kimavad protestimeelest kantuna kuu välispinnale ja veel sellele poolele, kus paistab Maa. Seal oli kunagi inimkoloonia, mis on aga ammu maha jäetud ja seal ei käi keegi. Tegelikult on peategelased isegi üllatunud, et kuud juhtiv arvuti neil sinna sõita laseb. Asulas ootab neid aga veel suurem üllatus. Just see lugu aitab kõige paremini tajuda Varley inimkonna muutumist pärast nende Maalt minemaajamist, Opiuchi hotline’i ja mujal eluga kohanemist. Ja ka seda, mis on jäänud samaks.

Fritz Leiber “Swords in the Mist” (Fafhrd and the Gray Mouser 3)

Swords_in_the_MistSelles lõdvalt seotud kogumikus on peotäis pooliseseisvaid lühijutte ja paar kopsakamat tükki. Esimeses neist, mis kannab nime “Lean Times in Lankhmar” põhjala vägilane Fafhrd ja tema kribu sõber Gray Mouser seiklemisele joone alla ja hakkavad kumbki oma asja ajama.

Lankhmari linnal on oma jumalad, aga linnas sees on veel terve rajoon, kus on end sisse seadnud kõikvõimalike religioonide esindajad. Vaba turu tingimustes on viletsamatel ainult üks prohvet ja ei ühtegi järgijat – sellised asuvad hierarhias kõige madalamal mõnes nurgataguses -, vägevamad aga on nihkunud nii asupaiga, järgijate hulga kui ka rikkuse poolest esile. Fafhrd hakkab teenima jumalatest, kellel seni on ainult üks järgija, askeetlik headust jutlustav prohvet pühamees. Gray Mouser läheb aga ühe kahtlasevõitu tüübi teenistusse ja saab ülesandeks kaasa aidata Fafhrdi sektilt raha kätte saada. Tohutult lõbus ja leidlik tekst. Pidin naeru pärast korduvalt lugemise katki jätma. Üks paremaid selle sarja jutte.

Teises selle kogumiku pikas tekstis, mis kannab nime “Adept’s Gambit”, on Fafhrdi patroon ja võimas võlur Seitsme Silma Ningauble saatnud seiklejad meie Maale muistsesse Makedooniasse. Fafhrdi vaevab jõle needus, mis muudab teda suudlevad tütarlapsed tigudeks või emisteks. Selge see, et nii ei kannata elada. Mehed ise ei suuda kuidagi välja mõelda, kes sellise needusega neid karistanud on, rääkimata siis sellest vabanemiseks. Abi küsitakse Ningaublelt, kes annab neile mitu ülesannet, mis kõigepealt täita tuleb. Selles loos on häid kohti, aga kokkuvõttes jääb see (eriti peaaegu lühiromaani-mõõtu pikkust arvestades) hõredaks ja igavaks.

Vahelood on pigem pikkade lugude sissejuhatused või ühest teiseni viijad. Meelde jäi esimene, kus Lankhmari tänaval varitses kuri udu, ja lugu, milles tüübid käisid veealuses maailmas.