Mul käib eesti keeles ilmuva ulme jälgimine hooti. Mõni aasta ei jälgi üldse, siis satun lugema meie ulmeauhinna Stalker kandidaatide nimekirja ja võtan kõik eelmisel aastal ilmunu ette. Bretti “Maalingutega mees” oli ilmumise ajal must mööda lipsanud. Hijem märkasin seda küll raamatukogus, aga kuidagi oli mus eelarvamus, et tegemist on mõne järjekordse ülekiidetud noorte-fantasyga. Nii juhtus, et puutusin “Deemonite tsükliga” esimest korda kokku hoopis lühiromaani “Brayan’s Gold” lugedes. Ja see meeldis mulle väga. Eriti maailm, milles pimeduse saabudes ronivad maa alt välja verejanulised deemonid ja kukuvad valimatult tapma. Kaitset deemonite vastu saab ainult loitsudest, mis tuleb varakult enda ümber seintesse või maasse kraapida.
“Maalingutega mees” on selle sarja esimene raamat, mis algab hommikul pärast deemonite korraldatud veresauna ühes väikses külas. Hukka on saanud teismelise Arleni onu ja palju sõpru. Asi läheb eel hullemaks, kui Arlen kaotab lugupidamise oma isa vastu ja peab võitlema oma ema elu eest. Lõpuks on ta õhtul üksi metsas, lootusetult kaugel ühestki loitsudega kaitstud elamust, kuhu võiks enne pimedust jõuda. Aga ta on täis iha deemonite vastu ja tahtmist nendega võidelda (seda üldiselt ei tehta, sest ründeloitsud on ammu kaotsi läinud ja muudmoodi polevat lootustki).
Teine tegelasliin on ravitsejaõpilane Leesha ühes väheke rohkem tsiviliseeritud külas.
Kolmas, orb Rojer, on noor moosekant, kes aastab, et suudab oma viiulimänguga panna deemoni tantsima.
Raamat on päris kobe. Tegevustik on täitsa kaasahaarav või vähemasti ei muutu üksluiseks. Tegelased ei ole ehk Dostojevski sulest, aga ei ole ka päris pabernukud. Autor on nende elavaks muutmisega kõvasti vaeva näinud, mis siis, et tulemus on pisut rohmakas. Ja kui pigistada silm kinni ilmsete loogikavastuolude koha pealt, siis on selle planeedi elu ikka ilmatuma huvitav. Pimedas lihtsalt ei olda väljas ja punkt. Linnade ja külade vahel liiguvad ainult üksikud kõige vapramad ja põhjalikult koolitatud sellid, kelle õlul on kogu kaubavahetus ja posti korraldus. Kuidas selline hakitud maailm ikkagi toimib? Olen kuulnud, et järjed on palju kehvemad, aga proovin teise osa ikka millalgi ära.
Politseikomissar Joona Linna sarja seitsmes raamat.
Tegelikult on see vist ikkagi üsna hea raamat.
“Full Spectrum 4” on 600leheküljeline 20 ulmeloost koosnev kogumik, mis sai 1994. aastal parima kogumiku World Fantasy Awardi. Seda peeti oma teemade poolest üsna provokatiivseks ja moodsaks. Mina, lihtne mees, seda muidugi ei teadnud, kui nägin 2003. aastal kogumikku kusagil Tallinna raamatupoe riiulil. Vana kooli ulme mulle meeldis ja ostsin selle ära. Lugesin läbi umbes kolmandiku ja viskasin nurka, sest lood ei vastanud üldse minu ootustele. 15 aastat on mööda läinud ja ma ei viitsi enam lugeda sirgjoonelist ulmet. Seepärast proovisin seda kogumikku uuesti. Nüüd jäin sellega suuresti rahule.
Henry Kuttner oli kuldajastu ulmekirjanik, kes suri noorelt, 42aastaselt 1958. aastal. Ometi oli ta selleks ajaks kirjutanud nii mõnegi surematu ulmejutu. Miks teda siis ei teata sama hästi kui Asimovit või Clarke’i? Ray Bradbury nuhtleb jutukogu huvitavas eessõnas selle eest Ameerika laia lugejaskonda, kes 1970ndatel leidis, et Kuttner ei ole poliitilistelt vaadetelt piisavalt liberaalne ja ignoreeris tema loomingut. Ma pean ennast ka üsna vasakpoolseks liberaaliks, aga mulle küll Kuttneri jutud närvidele ei käi (erinevalt Heinleini loomingust). Pigem mõjub populaarsusele halvasti, kui kirjutad paljude varjunimede all. Aga kindlasti on Bradburil õigus selles, et Kuttnerit teatakse ja tunnustatakse tänapäeval teenimatult vähe (või siis Kuttnerit ja tema abikaasat C. L. Moore’i, kellega kahasse on väidetavalt suure osa oma loomingust kirjutanud).
1980ndate kuulsa fantasy-triloogia (“Lord Foul’s Bane”, “The Illearth War”, The Power That Preserves”) peategelane on edukas USA kirjanik, keda on tabanud tänapäeva läänes üliharuldane pidalitõbi. See on ta elu pea peale keeranud – naine võtab lapse ja lahkub, inimesed kardavad teda paaniliselt, sest ta võib ju nakatada. Leepra tapab närve ja haige muutub tundetuks, mistõttu võib ennast vigastada nii, et ei pane tähelegi. Sealt võib haigus progresseeruda ja lõppstaadiumis on pidalitõbine lihtsalt rõve mädanev koll. See sunnib haige ka vaimselt kohanema. Ta peab olema isekas ega tohi kaotada kontrolli enese ega reaalsuse üle, et leeprahaigena vastu pidada. Nii Thomas teebki.
Raamatukoi nagu ma olen, mulle meeldivad raamatud kirjanikest, raamatutest, kirjutamisest ja raamatuhulludest. “Henri Picki müsteeriumis” on üks bretooni raamatukoguhoidja asutanud oma raamatukokku Richard Brautigani ideed järgides avaldamata käsikirjade raamatukogu. Ehk sinna võivad autorid viia kõik oma käsikirjad, mida ei ole õnnestunud ühelegi kirjastusele maha müüa. Vanamees sureb, käsikirjade osakond vajub tolmu alla, kuni noor kirjastuse töötaja tuleb oma romaanikirjanikust mehega kodulinna vanematele külla ja leiab põneva osakonna.
Lugesin ajakirja Asimov’s vanadest sisseskännitud numbritest paari päris lahedat John Varley lühijuttu, guugeldasin natuke ja leidsin, et need ja veel mitu lugu on koos kogumikus “The Barbie Murders”. Kogumikku otsisin aga edutult taga tükk aega, enne kui avastasin, et see on enamasti tuntud hoopis teise nime – “Picnic on Nearside” – all. Ju Matteli putukad läksid algsest pealkirjast tigedaks.
Selles lõdvalt seotud kogumikus on peotäis pooliseseisvaid lühijutte ja paar kopsakamat tükki. Esimeses neist, mis kannab nime “Lean Times in Lankhmar” põhjala vägilane Fafhrd ja tema kribu sõber Gray Mouser seiklemisele joone alla ja hakkavad kumbki oma asja ajama.
Kirjakoi 