Peter V. Brett “Maalingutega mees”

maalingutega-meesMul käib eesti keeles ilmuva ulme jälgimine hooti. Mõni aasta ei jälgi üldse, siis satun lugema meie ulmeauhinna Stalker kandidaatide nimekirja ja võtan kõik eelmisel aastal ilmunu ette. Bretti “Maalingutega mees” oli ilmumise ajal must mööda lipsanud. Hijem märkasin seda küll raamatukogus, aga kuidagi oli mus eelarvamus, et tegemist on mõne järjekordse ülekiidetud noorte-fantasyga. Nii juhtus, et puutusin “Deemonite tsükliga” esimest korda kokku hoopis lühiromaani “Brayan’s Gold” lugedes. Ja see meeldis mulle väga. Eriti maailm, milles pimeduse saabudes ronivad maa alt välja verejanulised deemonid ja kukuvad valimatult tapma. Kaitset deemonite vastu saab ainult loitsudest, mis tuleb varakult enda ümber seintesse või maasse kraapida.

“Maalingutega mees” on selle sarja esimene raamat, mis algab hommikul pärast deemonite korraldatud veresauna ühes väikses külas. Hukka on saanud teismelise Arleni onu ja palju sõpru. Asi läheb eel hullemaks, kui Arlen kaotab lugupidamise oma isa vastu ja peab võitlema oma ema elu eest. Lõpuks on ta õhtul üksi metsas, lootusetult kaugel ühestki loitsudega kaitstud elamust, kuhu võiks enne pimedust jõuda. Aga ta on täis iha deemonite vastu ja tahtmist nendega võidelda (seda üldiselt ei tehta, sest ründeloitsud on ammu kaotsi läinud ja muudmoodi polevat lootustki).

Teine tegelasliin on ravitsejaõpilane Leesha ühes väheke rohkem tsiviliseeritud külas.

Kolmas, orb Rojer, on noor moosekant, kes aastab, et suudab oma viiulimänguga panna deemoni tantsima.

Raamat on päris kobe. Tegevustik on täitsa kaasahaarav või vähemasti ei muutu üksluiseks. Tegelased ei ole ehk Dostojevski sulest, aga ei ole ka päris pabernukud. Autor on nende elavaks muutmisega kõvasti vaeva näinud, mis siis, et tulemus on pisut rohmakas. Ja kui pigistada silm kinni ilmsete loogikavastuolude koha pealt, siis on selle planeedi elu ikka ilmatuma huvitav. Pimedas lihtsalt ei olda väljas ja punkt. Linnade ja külade vahel liiguvad ainult üksikud kõige vapramad ja põhjalikult koolitatud sellid, kelle õlul on kogu kaubavahetus ja posti korraldus. Kuidas selline hakitud maailm ikkagi toimib? Olen kuulnud, et järjed on palju kehvemad, aga proovin teise osa ikka millalgi ära.

Advertisements

Lars Kepler “Laatsarus”

keplerPolitseikomissar Joona Linna sarja seitsmes raamat.

Ega suurt muud ütelda olegi – sama hea kui eelmised ja sama paks. Saab rahumeeli lugeda, pole hirmu, et otsa lõpeks. Igav ei hakka. Tüütuks ei lähe.

Noh… Mõni osa on võib-olla olnud parem. “Hüpntisöör” näiteks, aga see oli ka esimene, esimene jääb ikka rohkem meelde, ja “Painajalik leping”. “Uneliiivamees” ka.

Üldiselt ühtlane sari. Seekord on Jurek Walter surnust üles tõusnud nagu Laatsarus ja tegutseb rahumeeli edasi. Esialgu keegi peale Joona Linna seda ei usu, ega õieti lugejagi (vist), sest laip on ikkagi laip ja DNA-proov on DNA-proov.

Aga elus ta on. Kui autor(id) kõik üksipulgi ära seletavad, on see täiesti usutav, mitte nagu varem too välja ilmunud kaksikvend, kes mõjus lahendusena kuidagi kistuna. Et kuidas siis nii?! Et no kuulge – siis niisama lihtne see oligi?!

Keplerile iseenesest tuleb muidugi au anda – oskuse pärast lõpetada. Ükski seitsmest ei lõpe pettumusega, sest… Ükskõik kui hea on üks kriminaalromaan, kui kõik laheneb, on lugeja igal juhu pettunud. Et ongi kõik?! Antagu ometi veel midagi!

Kepler annab, alati. Alati jääb midagi oodata, ja mitte vähe.

Lubadus lugu jätkata on iseenesest juba nii mõndagi väärt isegi siis, kui järgmist osa ei tule.

Aga tuleb ju ikka!

Kaheksandas osas (kui see peaks kord ilmuma) autor(id) Jurek Walterit ilmselt enam ellu ei ärata, aga…

Kas Jurek Walter oli üldse see, kelleks teda on kogu aeg (ehk siis seitse korda nelisada lehekülge) peetud? Või on kõiki hoopis ninapidi veetud ja asjalood on tegelikult palju keerulisemad?

No saame näha 🙂

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

YKSSARVIK

Surematu ükssarvik elab oma metsas ega tea mujal toimuvast midagi, kuni juhtub juhuslikult kuulma, et on arvatavasti oma soost viimane, sest mingi jube punane sõnn on kõik teised ükssarvikud ära kaotanud. Ükssarvik asub teele mõistatust lahendama ja teisi endasuguseid otsima. Tegevuspaigad on näiteks rändtsirkus, nõiutud linn, kuningaloss, tegelastest tasub märkida äpardunud võlurit, röövlipealiku eksnaist, armunud kuningapoega.

Selge see, et kui peategelane on ükssarvik ja tegelasteks on muuhulgas võlurid, siis on žanr fantasy. Aga lugema hakates saab kohe aru, et rohkem on sellel ühist “Väikese printsiga”. Poeetiline. Igal leheküljel on mõni lause, millest saaks sügavmõttelisi meeme. Kultusraamat kõigi oma vooruste ja hädadega.

Õnneks läks raamat tänu võlur Schmendrickile lõbusamaks ja loomulikumaks.

Rein Raud “Täiusliku lause surm”

RaudTegelikult on see vist ikkagi üsna hea raamat.

Nalja pärast guugeldasin ja leidsin, et “Täiusliku lause surm” on spiooniromaan traagilisest armastusloost Nõukogude aja lõpus. Nojah.

Lugedes selle aja mälestusi, ja mis seegi romaan muud on kui mälestused, ei väsi ma imestamast. Ma ju tean seda aega, tean neid kohti, väga hästi tean, aga ometi ma ei mäleta. Seda. Ja teist. Ja kolmandat. Ja neljandat. Miks siis ometi? Olen ma rumalam, on mu mälu kehvem, tähelepanu töntsim? Tahaks nagu… vabandust paluda.

“Täiusliku lause surm” annab sellele aga täiesti usutava vastuse:

“Tagantjärele tõmbub mälu kokku. Aeg läheb kiiremaks. Mitmest suvest saab üks. Ma vabandan.”

Vabandust paluda, igal juhul. Sellest ei pääse.

Lugeda tahtsin ma “Täiusliku lause surma” aga peaaegu et täiusliku pealkirja pärast. Ojaa, ma eeldasin midagi intellektuaalset, keelelist, täisuliku lause surma sõna otseses mõttes. See tundus huvitav. Mis võiks tappa täiusliku lause? Ja muidugi tahtsin ma täuslikku lauset lugeda. Seda ennekõike.

Tegelikult on “Täisuliku lause surm” sootuks midagi  muud ja lihtsamat. Ei midagi intellektuaalset ega keelelist. Aga ilus. Väga ilus. Ja täpne. Üldsegi mitte steriilne. Võib-olla (lääguse mõttes) natuke piiri peal. See Oxfordi hääldus, peen mantel (või oli see ülikond?) ja nii edasi. Elus ju nii ei juhtu. Kuigi võiks. Aga lõppude lõpuks, kujutluses – miks ka mitte?!

Mis puudutab mälu ja mäletamist, siis… Midagi ikka on sama. Noid hallis mantlis (või oli see ülikond?) mehi Varblase (või Moskva) kohvikus ma küll ei mäleta, aga… See tunne: “See, kuidas me olime. Ka need, kes sündinud aastakümneid pärast neid öiseid koputusi. Seda nii naljalt edasi ei anna.”

Raual on see kuidagimoodi siiski õnnestunud.

 

 

 

“Full Spectrum 4”, toimetajad Lou Aronica, Amy Stout, Betsy Mitchell

fullspectrum“Full Spectrum 4” on 600leheküljeline 20 ulmeloost koosnev kogumik, mis sai 1994. aastal parima kogumiku World Fantasy Awardi. Seda peeti oma teemade poolest üsna provokatiivseks ja moodsaks. Mina, lihtne mees, seda muidugi ei teadnud, kui nägin 2003. aastal kogumikku kusagil Tallinna raamatupoe riiulil. Vana kooli ulme mulle meeldis ja ostsin selle ära. Lugesin läbi umbes kolmandiku ja viskasin nurka, sest lood ei vastanud üldse minu ootustele. 15 aastat on mööda läinud ja ma ei viitsi enam lugeda sirgjoonelist ulmet. Seepärast proovisin seda kogumikku uuesti. Nüüd jäin sellega suuresti rahule.

Eks seal oli jura ka. Mul on tunne, et koostajad on püüdnud teha keskmisest provokatiivsemat ja ajast ees olevat kogumikku. Aga kuna ilmumisest on 25 aastat möödas, on osa jutte ilmselt muutunud peavoolu-ulmeks ja osa natuke naeruväärseks. Mõned lood ei püüdnud algusest peale midagi sellist ja on lihtsalt head. Näiteks üks mu lemmikuid, Stephen Donaldsoni “The Woman Who Loved Pigs” täiesti klassikaline keskaja-fantasy, milles olid aga tõesti hästi kirjutatud tegelased ja ebatavaline vaatenurk. Võiks õelda, et “Lilled Algernonile” fantasy-versioon.

Tohutult hea oli Ray Aldridge’i “The Beauty Addict”, mis haakus ka kogumikku ühendava naiste-teemaga. Mehed, kellel on vähegi võimalust, sõidavad ühele planeedile, millel ootavad neid ebamaiselt kaunid naised. Tegelikult on need võõras eluvorm, kelle esindajad võtavad naise kuju, saavad endale inimese abikaasaks ja parasiteerivad siis. Küsimus on, kes ohvrid on kohalike ilust sõltuvuses mehed või neist sõltuvad naiselaadsed olendid. Kandideeris Nebulale.

Üks enam tähelepanu saanud lugusid, Martha Soukupi “The Story So Far”, mis oli parima lühijutu Hugo nominent, jättis mind aga nii külmaks, et pidin selle meelede tuletamiseks nüüd uuesti läbi sirvima. Nojah, polnud paha – valikutest ja nende mõjust. Aga mitte midagi erakordset.

Mingi erilise põhjuseta on meelde jäänud ka “The Best Lives of Our Years” põlvkondi kestvast julmast naiste sõjast maailmas, kus mehed on peaaegu välja surnud, Bonita Kale’i “The Saints” Lõuna-Ameerikas inimesi aidanud luteri nunnast ja tema võitlusest pühakutekummardamisega,

Ülejäänut praegu, pool aastat pärast lugemist pealkirja järgi enam ei mäleta.

PS. Riina juhtis tähelepanu, et täna saab meie Kirjakoi aastaseks. Olin veidi üllatunud, sest mäletan, et plaan oli see teha uuest aastast. 25. detsembril ma tegin lihtsalt uue blogi ja tõstsin oma Sadama 5 (kr)ahvi blogist sinna ühe vana raamatupostituse, et Iidal oleks ettekujutus, milline see Kirjakoi välja hakkab nägema. Aga olgu pealegi siis sünnipäev, kui esimene postitus kannab seda kuupäeva. “Full Spectrum” oli mul ainus aasta jooksul läbi loetud raamat, mis oli siiani kajastamata. Ma ei ole küll suutnud pidada kinni algsest plaanist mitte alustada järgmist raamatut enne, kui eelmise kohta on postitus tehtud, aga miski ei ole siin kajastamata ka jäänud. “Full Spectrumi” “häda” oli selles, et lugesin seda jutthaaval pool aastat teiste asjade vahele, märkmeid ei teinud ja lõpuks polnud enam algus meeles. Olen sellest proovinud õppust võtta ja jutukogusid lugedes tõesti vahepeal üht teist üles märkida.

Sisukord ka:

* 1 • Fragments from the Women’s Writing • (1992) • poem by Ursula K. Le Guin
* 7 • Motherhood, Etc. • (1993) • novelette by L. Timmel Duchamp
* 47 • The Saints • (1993) • shortstory by Bonita Kale
* 63 • The Best Lives of Our Years • (1993) • shortstory by A. R. Morlan
* 84 • Embodied In Its Opposite • (1993) • shortstory by John M. Landsberg
* 99 • Foreigners • (1993) • shortstory by Mark Rich
* 123 • The Googleplex Comes and Goes • (1993) • shortstory by Del Stone, Jr.
* 140 • The Beauty Addict • (1993) • novella by Ray Aldridge
* 205 • In Medicis Garden • (1993) • shortstory by Jean-Claude Dunyach
* 221 • The Woman Who Loved Pigs • (1993) • novella by Stephen R. Donaldson
* 282 • The Story So Far • (1993) • shortstory by Martha Soukup
* 300 • Suicidal Tendencies • (1993) • novelette by Dave Smeds
* 328 • The Mind’s Place • (1993) • novelette by Gregory Feeley
* 361 • Ah! Bright Wings • (1993) • novelette by Howard V. Hendrix
* 400 • Vox Domini • (1993) • novelette by Bruce Holland Rogers
* 439 • The Erl-King • (1993) • novelette by Elizabeth Hand
* 484 • The Death of John Patrick Yoder • (1993) • shortstory by Nancy Kress
* 508 • Human, Martian – One, Two, Three • (1993) • novelette by Kevin J. Anderson
* 547 • What Continues, What Fails… • (1991) • novelette by David Brin
* 583 • Roar at the Heart of the World • (1993) • shortstory by Danith McPherson

The Best of Henry Kuttner

kuttnerHenry Kuttner oli kuldajastu ulmekirjanik, kes suri noorelt, 42aastaselt 1958. aastal. Ometi oli ta selleks ajaks kirjutanud nii mõnegi surematu ulmejutu. Miks teda siis ei teata sama hästi kui Asimovit või Clarke’i? Ray Bradbury nuhtleb jutukogu huvitavas eessõnas selle eest Ameerika laia lugejaskonda, kes 1970ndatel leidis, et Kuttner ei ole poliitilistelt vaadetelt piisavalt liberaalne ja ignoreeris tema loomingut. Ma pean ennast ka üsna vasakpoolseks liberaaliks, aga mulle küll Kuttneri jutud närvidele ei käi (erinevalt Heinleini loomingust). Pigem mõjub populaarsusele halvasti, kui kirjutad paljude varjunimede all. Aga kindlasti on Bradburil õigus selles, et Kuttnerit teatakse ja tunnustatakse tänapäeval teenimatult vähe (või siis Kuttnerit ja tema abikaasat C. L. Moore’i, kellega kahasse on väidetavalt suure osa oma loomingust kirjutanud).

Sellesama jutukogumiku esimene jutt on juba väga hea ja Kuttnerile iseloomulik. Miljonite aastate kauguselt tulevikust saadetakse meie aega kast õppimiseks mõeldud mänguasjadega. Seitsmeaastane Scott leiab selle, tassib koju ja võtab selle koos kaheaastase õe Emmaga ette. Varsti märkavad vanemad lastes veidraid muutusi – nad räägivad tähendusteta sõnu ja teevad muid lapsevanematele arusaamatuid asju. Sellist ulmet loeks ma lõpmatuseni.

Väga läks korda ka teine lugu “Two-Handed Engine”, milles iga kurjategija saab kaela tapja-roboti, kes ei tule küll kohe (keegi ei tea, millal see tuleb), aga kelle eest pole kindlasti pääsu.

Mitu kuud pärast lugemist on meeles ka “The Twonky” (nahaalne kodumasin, kes teab ise, mis ta omanikule kõige parem on) ja “What You Need” poest, milles müüakse uskumatult kõrge hinnaga näiliselt mõttetut träni.

Eks 17 loo seas oli ka selliseid, mis mulle vastukarva – näiteks Ameerika supervõimetega maakate perekond Hogbeni lood. Erinevate rassidega kosmosejutud olid ka paras jura. Aga see on vist rohkem maitse- kui kvaliteedi asi. Kogumikku soovitan kindlasti.

Sisukord

Henry Kuttner: A Neglected Master by Ray Bradbury
Mimsy Were the Borogoves (1943) novelette by Kuttner & Moore
Two-Handed Engine (1955) novelette by Moore & Kuttner
The Proud Robot [Gallegher] (1943) novelette by Kuttner & Moore
The Misguided Halo (1939) story by Kuttner
The Voice of the Lobster (1950) novelette by Kuttner
Exit the Professor [Hogben 2] (1947) story by Kuttner & Moore
The Twonky (1942) novelette by Kuttner & Moore
A Gnome There Was (1941) novelette by Kuttner & Moore
The Big Night (1947) novelette by Kuttner
Nothing But Gingerbread Left (1943) story by Kuttner & Moore
The Iron Standard (1943) story by Kuttner & Moore
Cold War [Hogben 5] (1949) novelette by Moore & Kuttner
Or Else (1953) story by Kuttner & Moore
Endowment Policy (1943) story by Kuttner & Moore
Housing Problem (1944) story by Kuttner & Moore
What You Need (1945) story by Kuttner & Moore
Absalom (1946) story by Kuttner & Moore

Stephen Donaldson “The Chronicles of Thomas Covenant, the Unbeliever”

donaldson1980ndate kuulsa fantasy-triloogia (“Lord Foul’s Bane”, “The Illearth War”, The Power That Preserves”) peategelane on edukas USA kirjanik, keda on tabanud tänapäeva läänes üliharuldane pidalitõbi. See on ta elu pea peale keeranud – naine võtab lapse ja lahkub, inimesed kardavad teda paaniliselt, sest ta võib ju nakatada. Leepra tapab närve ja haige muutub tundetuks, mistõttu võib ennast vigastada nii, et ei pane tähelegi. Sealt võib haigus progresseeruda ja lõppstaadiumis on pidalitõbine lihtsalt rõve mädanev koll. See sunnib haige ka vaimselt kohanema. Ta peab olema isekas ega tohi kaotada kontrolli enese ega reaalsuse üle, et leeprahaigena vastu pidada. Nii Thomas teebki.

Ja siis satub ta õnnetusse, millest toibudes avastab end imekauni loodusega tundmatult maalt täiesti tervena. Seal elavad toredad ja sõbralikud inimesed, kes peavad teda tema abielusõrmuse tõttu (valge kuld!) päästjaks kurja lord Fouli vastu, kes ähvardab muinasjutumaad hävitada. Pidalitõbise alalhoiuinstinkt keelab Thomas Covenantil uue maailma reaalsust tunnistada ja ta käitub seal tõelise seana. Isegi vägistab ühe tütarlapse. Ta ei ole eriti aldis sealseid elanikke aitama, sest ei tea tegelikult, kuidas seda teha. Muinasjutumaa aga muudkui kannatab ja selle elanikud toovad ennast ohvriks. Umbes niiviisi veereb see lugu kõigis kolmes raamatus. Täpselt ei hakka jutustama.

Muusika- ja raamatuhullud räägivad, et tänapäeval on liiga palju head kraami lihtsalt kättesaadav. Eks ta ole. Ma mäletan, kuidas ajasin ulmefännina enne aastatuhandevahetust USA eBayst taga odavaid ulmekaid. Pidin nende mõne dollari suuruste arvete maksmiseks mingite rahvusvaheliste rahakaartidega jamama. Krediitkaarti siis lihtsal tööinimesel polnud. Kui ma paki Thomas Covenanti triloogiaga Haapsalu postkontorist kätte sain – milline tunne! Nüüd mõtled, et loeks Covenanti ja viis minutit hiljem on lausa ametlik e-raamat olemas.

Peab küll tunnistama, et loetu oli toona pettumus. Mulle väga meeldis algus, kuidas tüüp meie ilmast fantasy-maailma satub ja kuidas ta sellesse suhtub. Aga Covenant hakkas  kiiresti äga närvidele käima, muutudes tõeliseks kibestunud sitakotiks, kes muudkui põdes oma süümekaid ja seepärast käitus teistega halvasti. Sellest tulid uued süümekad ja veel turtsakam käitumine. Quest ise oli kõigis kolmes selline keskpärane. Lugemishoogu kiskus kõvasti maha see, et mul läksid kõik kõrvaltegelased ja rasside nimed sassi.

Aga 18 aastat hiljem on see triloogia mul ikkagi kõrvade vahel. Järelikult midagi pidi seal olema. Lugesin üle ja tunnistan, et tõlgendasin seda alguses ehk veidi valesti. Esiteks on maa, mida Covenant on kutsutud kaitsma, täiesti imeline – saad aru, et see on väärt kaitsmist. Teiseks on sealsed head rassid nii sümpaatsed. Ja üldse ei ole selle fantasy puhul asi tegevuses, vaid tegelastes. Nagu antiikdraama, kus Covenant ahastades oma sisemonolooge maha karjub. See on omamoodi mõjuv, kuigi osa tema hädaldamisest on selgelt pseudoprobleemid. Ma ei välista isegi teise Covenanti triloogia lugemist.