Undinė Radzevičiūtė “Kalad ja draakonid”

Kaaned_radzeviciute.indd18. sajandi Hiina ja 21. sajandi Euroopa, linn, mida võib üritada kindlaks teha välistamismeetodil. Niisiis. See pole Berliin, Pariis ega Praha. See pole ükski Itaalia linn. See pole Lodz. Üks selline kõrgete lagede ja meetripaksuste seintega neljatoaline korter, kus leidub kinni müüritud liftišahte, kuhu võib kogemata sisse kukkuda.

Selliseid leidub ka Tallinnas. Aga vähe.

Ja see on linn, kus leidub hiinlasi.

Millegipärast kujutlesin ma, et see on Riia. Võib-olla sellepärast, et ma ma ei tea, kas Riias on hiinlasi.

Tiina ütles, et ma ei annaks alla, kui kohe raamatusse n-ö sisse ei saa. Noh, ma ei andnud. Viiskümmend lehekülge. Sada lehekülge. Sada viiskümmend lehekülge. Ja vaevasin end vahetpidamata küsimusega, kuidas ma õigupoolest peaks seda raamatut lugema. Kas võtma ette 18. sajandi Hiina ajaloo? (Seda ma ei teinud.) Lugema järelsõna? (Tehtud. Asjata.) Otsima arvustusi, et mingitki niidiotsa leida? (Üks arvustus Sirbis. Asjata. Autor vaevles enam-vähem samade probleemide käes.) Või andma alla ja lugema lihtsalt lausekaupa? (Lauseid on ilusaid ja neid on palju.) Need panevad mõtlema.

Aga sel juhul ei saa edasi lugeda. Nii et ma ei lugenudki, enne kui olin tükk aega mõelnud. Näiteks siis:

“Igaüks, kes on proovinud kunagi midagi luua, võib kinnitada: loominguks pole kunagi olnud, ei ole praegu ega tule tõenäoliselt ka kunagi tulevikus mitte mingeid tingimusi, mõtles Šaša.

Ja vastas valjusti. Iseendale:

“Küll on pommirahe, küll uputus, küll revolutsioon, küll armastus, ja veel kes teab mis.””

Või siis:

“Šaša püüdis põgeneda oma Hiinamaale, kuid mahajäetud liftišahtist ei õnnestunud.

Vaid oma toast, vannitoast ja köögist oli lihtne mõtetes Hiinamaale põgeneda.

Ning vaid kindlatel asjaoludel.”

Kokkuvõttes on see kõige veidram raamat, mida ma olen lugenud. See algab eikuskilt ja lõpeb eikuskil nagu kõrgete lagedega labürint, kus ekseldes ei juhtu midagi ja aeg omandab tähtsuse alates kümnest tuhandest aastast. Või mõnest sekundist, mil pillata üksik repliik või märgata redelit. Mis iseenesest ei tähenda midagi. Ei siin ega Hiinamaal.

PS Tiinal oli õigus. See on väga mõtlemapanev raamat. Ja täiesti erakordne.

One Comment

  1. Tere, Kirjakoi! Lisaksin, et tõlkija koostas tervele raamatule rikkaliku rea-aluste viidete kogumiku, mis toimetaja nõul kahjuks välja roogiti – praegusel ajal polevat kombeks. Teosesse toodud nopped elavad kontekstis kindlasti palju selgemalt, ning kahjuks ei läinud lihtsalt kogu see ajalooline uurimistöö, analüüs ning meie lugejale tausta selgeks tegemine käiku. Võta näpust, mis need “praeguse aja kombed” on.

    Liked by 1 person

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s