Selles lõdvalt seotud kogumikus on peotäis pooliseseisvaid lühijutte ja paar kopsakamat tükki. Esimeses neist, mis kannab nime “Lean Times in Lankhmar” põhjala vägilane Fafhrd ja tema kribu sõber Gray Mouser seiklemisele joone alla ja hakkavad kumbki oma asja ajama.
Lankhmari linnal on oma jumalad, aga linnas sees on veel terve rajoon, kus on end sisse seadnud kõikvõimalike religioonide esindajad. Vaba turu tingimustes on viletsamatel ainult üks prohvet ja ei ühtegi järgijat – sellised asuvad hierarhias kõige madalamal mõnes nurgataguses -, vägevamad aga on nihkunud nii asupaiga, järgijate hulga kui ka rikkuse poolest esile. Fafhrd hakkab teenima jumalatest, kellel seni on ainult üks järgija, askeetlik headust jutlustav prohvet pühamees. Gray Mouser läheb aga ühe kahtlasevõitu tüübi teenistusse ja saab ülesandeks kaasa aidata Fafhrdi sektilt raha kätte saada. Tohutult lõbus ja leidlik tekst. Pidin naeru pärast korduvalt lugemise katki jätma. Üks paremaid selle sarja jutte.
Teises selle kogumiku pikas tekstis, mis kannab nime “Adept’s Gambit”, on Fafhrdi patroon ja võimas võlur Seitsme Silma Ningauble saatnud seiklejad meie Maale muistsesse Makedooniasse. Fafhrdi vaevab jõle needus, mis muudab teda suudlevad tütarlapsed tigudeks või emisteks. Selge see, et nii ei kannata elada. Mehed ise ei suuda kuidagi välja mõelda, kes sellise needusega neid karistanud on, rääkimata siis sellest vabanemiseks. Abi küsitakse Ningaublelt, kes annab neile mitu ülesannet, mis kõigepealt täita tuleb. Selles loos on häid kohti, aga kokkuvõttes jääb see (eriti peaaegu lühiromaani-mõõtu pikkust arvestades) hõredaks ja igavaks.
Vahelood on pigem pikkade lugude sissejuhatused või ühest teiseni viijad. Meelde jäi esimene, kus Lankhmari tänaval varitses kuri udu, ja lugu, milles tüübid käisid veealuses maailmas.
Kirjakoi 