John Varley “Picnic on Nearside” (The Barbie Murders)

picnic nearsideLugesin ajakirja Asimov’s vanadest sisseskännitud numbritest paari päris lahedat John Varley lühijuttu, guugeldasin natuke ja leidsin, et need ja veel mitu lugu on koos kogumikus “The Barbie Murders”. Kogumikku otsisin aga edutult taga tükk aega, enne kui avastasin, et see on enamasti tuntud hoopis teise nime – “Picnic on Nearside” – all. Ju Matteli putukad läksid algsest pealkirjast tigedaks.

Lood ise toimuvad kõik Varley väljamõeldud “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis, millest ma siin olen juba õige mitmel puhul kirjutanud. Sellest tuleb ka kogumiku põhiline nõrkus. Päris mitme jutu point on selle maailma ühe või teise põneva eripära tutvustamine, aga romaanides on need tihtipeale veel põhjalikumalt lahti kirjutatud, nii et osa ohhoo-efektist kaob ära. Teisalt mäletan, et Asimov’s-is jäid Varley lugude mõned küljed mulle suhteliselt arusaamatuteks, nii et võib-olla ei ole need ka sissejuhatuseks “Kaheksasse maailma” paremad kui romaanid. Aga mõni jutt selles kogumikus on ikka pagana hea ka.

Bagatelle

Kuul tegutsev politseiuurija Anna Louise Bach saab eriti ilge tööülesande. Linnatänaval on kaameratega varustatud metalltünn, kes kuulutab igale möödakäijale, et on aatompomm ja loeb sekundeid plahvatuseni. Appi saadetud meesterahvas Maalt, kelle jaoks pommid on psetsialiteet, teeb kindlaks, et ongi aatompomm, õigemini inimene, kes on sügavalt masinausku ja lasknud end aatompommiks ümber ehitada. Algavad läbirääkimised, milles kaalul on miljon elu. Ei meeldinud mulle see jutt, eriti selle kerglane toon. Võib-olla on ajad muutunud ja me elame enesetaputerroristide ajastus, mida 1970ndate USAs ei olnud.

The Funhouse Effect

Peategelane on turist viimast lendu tegeva kruiisikosmoselaeva pardal. Laev on grandioosne – meteoriit, millele on külge kinnitatud mootorid ja juhtimisagregaadid ning millesse on uuristatud kõik, millest kruiisiturist võiks unistada. Marsruut vibutab meteoriidi Päikese lähedalt mööda ja koju tagasi.

Laeva pardal hakkab peategelane märkama aga pisiasju, mis panevad teda kartma, et seekord põrutab meteoriit Päikesesse. Pardal toimuv muutub üha ebareaalsemaks. Just see absurditunne mulle selle loo puhul ei istunud, kuigi see oli põhjendatud ja vajalik. Parem kui esimene lugu, aga mitte lemmik.

The Barbie Murders

Jälle üks Anna-Louise Bachi lugu, aga hoopis kõvem kui Bagatelle. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad undividuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. Sattusin selle loo otsa üht vana Asimovsi numbrit lugedes ja just see pani mind “Picnic on the Nearside’i” lugema. Barbiede kommuun on tõeliselt cool, ühtaegu jabur ja realistlik.

Equinoctial

Suur osa Varley loomingust toimub tema kaheksa maailma universumis, kus üliarenenudtulnukad on inimesed Maalt minema kupatanud, et seal saaks rahus elada vaalad ja delfiinid. Inimesed on end sisse seadnud ülejäänud Päikesesüsteemis, kus vähegi võimalik. Ja veel on nad kinni püüdnud Opiuchi hotline’iks hüütud infovoo kusagilt väljaspoolt päikesesüsteemi. Sealt ammutatud teadmised on võimaldanud muuhulgas tekkida mingi poolmõistusliku asjaga sümbioosis elavatel inimestel, kes saavad hakkama avakosmoses. Need on tavainimestest üsna teistmoodi tegelased ja selles loos valgustabki Varleyt nende elu-olu. See kõik on tore, aga kahjuks alustab Varley lugu valest otsast. Mitteinimesi kirjeldada püüdev ulme kipub koperdama selle otsa, et jääb liiga võõraks ja õõnsaks. Kui lugu algab sellega, et Parameeter hõljub kosmoses ringi ja valmistub sünnitama viit last, ja teda saadab Equinox, kes on talle ühtlasi elukeskkond ja skafander, siis on see üsna minu sogataluvuse piiri lähedal. Vähehaaval omandab kõik siiski mõtte ja lõpuks tunnistasin selle isegi päris põnevaks looks.

Manikins

Meditsiinitudeng saadetakse intervjueerima hullu naist, kes istub kinnises kongis ühe meesterahva tapmise eest. Hull on veendunud, et mehi ei ole olemas, on vaid võõrast eluvormist nakatunud naised, kellel nakatumise tõttu arenevad välja meessoole omased tunnused. Selle loo puhul pole puänt või idee vast kõige suurem väärtus. Hull Barbara oli väga hästi õnnestunud tegelane, kirglik ja tõsine. Jube lihtne oleks seda lugu olnud ära rikkuda humoristliku alatooniga.

Beatnik Bayou

Täiskasvanuks saamise lugu, millesse Varley on mahutanud nii palju “Kaheksa maailma” kuuelu eri tahke, et see meenutab juba tema romaane. Siit saame näiteks teada, mis asjad on kuu lunapargid – väiksed Maad kujutavad teemapargid. 13aastane peategelane möllab ühes sellises, mis kujutab endast 20. sajandi keskpaiga Missourit vist. Veel rohkem saame teada Kuu haridus- ja õigussüsteemi kohta, mis mõlemad on teistsugused, aga omamoodi loogilised. Sissejuhatuseks “Kaheksa maailma” universumi on see küll hea jutt, parem kui pikad romaanid. Huvitav oli isegi mul, kes ma olen neid suhteliselt hiljuti ja suurtes kogustes tarbinud.

Goodbye Robinson Crusoe

Istub poiss Vaikse ookeani paradiisisaare rannal. Loo jooksul tuleb aga välja, et miski ei ole nii nagu alguses paistab. Esimest korda lugesin seda kusagilt ajakirjast enne, kui olin Varley maailmaga kursis ja ausalt öelda jäi loo mõte mulle hämaraks. Nüüd sobitus aga ilusasti teiste selle kogumiku lugudega. Milline on elu, kui füüsiline vanus ei tähenda enam midagi.

Lollipop and the Tar Baby

Üks võimalik elukutse ja eluviis “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis on püüda musti auke. Selleks on vaja tohutut investeeringut, et osta laev ja varustus ning tõenäosus, et sul veab ja saad oma saagi kusagilt Pluto tagant kätte, on väike. Pealegi peab sul olema sobiv iseloom, et aastaid üksinduses elada. Selles loos on laevaomanik lahendanud probleemi nii, et on endast ja endale salaja klooni lasknud teha ja kasvatab seda laevas oma tütrena. Ühel päeval kuuleb tütar, kuidas üks must auk temaga rääkima hakkab.

Picnic on Nearside

Kogumiku kõige ilusam jutt. Kaks kuu last kimavad protestimeelest kantuna kuu välispinnale ja veel sellele poolele, kus paistab Maa. Seal oli kunagi inimkoloonia, mis on aga ammu maha jäetud ja seal ei käi keegi. Tegelikult on peategelased isegi üllatunud, et kuud juhtiv arvuti neil sinna sõita laseb. Asulas ootab neid aga veel suurem üllatus. Just see lugu aitab kõige paremini tajuda Varley inimkonna muutumist pärast nende Maalt minemaajamist, Opiuchi hotline’i ja mujal eluga kohanemist. Ja ka seda, mis on jäänud samaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s