Lars Kepler “Laatsarus”

keplerPolitseikomissar Joona Linna sarja seitsmes raamat.

Ega suurt muud ütelda olegi – sama hea kui eelmised ja sama paks. Saab rahumeeli lugeda, pole hirmu, et otsa lõpeks. Igav ei hakka. Tüütuks ei lähe.

Noh… Mõni osa on võib-olla olnud parem. “Hüpntisöör” näiteks, aga see oli ka esimene, esimene jääb ikka rohkem meelde, ja “Painajalik leping”. “Uneliiivamees” ka.

Üldiselt ühtlane sari. Seekord on Jurek Walter surnust üles tõusnud nagu Laatsarus ja tegutseb rahumeeli edasi. Esialgu keegi peale Joona Linna seda ei usu, ega õieti lugejagi (vist), sest laip on ikkagi laip ja DNA-proov on DNA-proov.

Aga elus ta on. Kui autor(id) kõik üksipulgi ära seletavad, on see täiesti usutav, mitte nagu varem too välja ilmunud kaksikvend, kes mõjus lahendusena kuidagi kistuna. Et kuidas siis nii?! Et no kuulge – siis niisama lihtne see oligi?!

Keplerile iseenesest tuleb muidugi au anda – oskuse pärast lõpetada. Ükski seitsmest ei lõpe pettumusega, sest… Ükskõik kui hea on üks kriminaalromaan, kui kõik laheneb, on lugeja igal juhu pettunud. Et ongi kõik?! Antagu ometi veel midagi!

Kepler annab, alati. Alati jääb midagi oodata, ja mitte vähe.

Lubadus lugu jätkata on iseenesest juba nii mõndagi väärt isegi siis, kui järgmist osa ei tule.

Aga tuleb ju ikka!

Kaheksandas osas (kui see peaks kord ilmuma) autor(id) Jurek Walterit ilmselt enam ellu ei ärata, aga…

Kas Jurek Walter oli üldse see, kelleks teda on kogu aeg (ehk siis seitse korda nelisada lehekülge) peetud? Või on kõiki hoopis ninapidi veetud ja asjalood on tegelikult palju keerulisemad?

No saame näha!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s