Colin Dexter “Surnute missa”

dexterÜks ütlemata segane lugu. Kui ma peaksin “Surnute missat” kirjeldama ühe lausega, siis oleks see just see. Üks ütlemata segane lugu.

Olin “Inspektor Morse`i juhtumeid” raamatuna leides elevil, sest… Kes meist ei teaks neid kõiki : “Noort inspektor Morse`i” ja “Inspektor Morse`i” ja “Lewist”, eelkõige muidugi “Lewist” ja Hathawayd, aga jah…

“Surnute missat” olin ma näinud, mõrtsukat õnneks ei mäletanud, ja tõenäoliselt ei mäleta ma teda enam ka mõne aja pärast, sest “Surnute missa” on üks… ütlemata segane lugu. Palju surnuid ja nii edasi. Lõpuks mind isegi ei huvitanud, kes on mõrtsukas, ja see on ühe kriminaalromaani puhul mõnevõrra kummaline, eks ole.

Kui ma olin raamatu sulgenud, läks väheke aega, et aru saada, kes siis ikkagi lõpuks tappis ja mis temast õigupoolest sai. Noh, õnnestus see mosaiik enam-vähem kokku panna, pärast pisukest pingutust.

Ma ei tea, kuidas oleks, kui ma oleksin raamatut lugenud enne ja filmi (või filme) näinud pärast, aga ega seda ju takkajärele teada saa. Igastahes on olukord selline, nagu ta on, ja ma eelistaks igal juhul filme. Igal juhul. Need on tõepoolest head.

PS Ja seda võluvat Oxfordi olustikku raamatus nagu polegi. Täiesti veider kogemus ma ütleks.

Advertisements

Anne B. Ragde “Elunautijad”

radgeNeshovi-saaga viies (ja ilmselt) viimane raamat. Sest mida siin veel oleks ütelda. Vanast tumedate saladustega talust on saanud paik, kus elu nautida.

Osad on eesti keeles ilmunud nii pika vahega, esimesed kolm (“Berliini paplid”, “Erakvähid” ja “Rohelised aasad”) üheksa ja neljas (“Andestada saab alati”) kahe aasta eest, nii et ega suurt meelest ole kui et õhustik ja pudemeid. Peale selle kaks mällu sööbinud episoodi – kuidas emis akvaviiti (ja ilmselt ka tablette pruukinud) Tori ära sõi ning Erlendi ja Raasukese luksusliku linnakorteri kirjeldus, sh Swarovski kujukeste kogu, mida isegi koristaja ei tohtinud puutuda. See oli midagi pöörast, nagu Lehte ütles. Tal ka ei olnud suurt muud meeles, kui me sellest rääkisime.

“Elunautijad” võimaldas (tuleb välja, et siiski säilinud) mälukillud uuesti kokku panna ja seda ilma lugejat alahindava ümberjutustamiseta. Noh, see tüütu komme järgedes eelnevat ikka ja ikka meelde tuletada, nagu oleks lugeja üldse ilma igasuguse võimeta mäletada…

Sellest kombest on “Elunautijad” prii, ta tuletab meelde kuidagi diskreetselt ja targalt.

Üksiti saab selgeks, et saagalikult alanud romaan ei vea lõpuni välja. Võiks olla Norra (nüüdisaegne) “Tõde ja õigus”… aga ei ole mitte. Eks ta balansseerigi väärt- ja meelelahutuskirjanduse piiril, kord siia-, kord sinnapoole kaldu.

Üldiselt hea lugemine, kuigi lõpuks (ma arvan) ei mäleta ikka suurt muud kui seda akvaviidi ja sigade asja ja linnakorteri luksust. Vanatestamentlikku Tallakit vast ka, Tallakit, kes on oma poja… poegade isa. Sest üks võimalus on tõmmata kogu see saaga geiromaani liistule, kõrvutada Tormodi ning Erlendi ja Raasukese elu. Väga mõjuv kõrvutus kusjuures.

 

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

Anyuru“Nad upuvad oma emade pisaratesse” on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa (aga võib-olla ka ainult Rootsi, teistest riikidest juttu ei ole) väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks.

Teisalt on see romaan nüüdisaja Rootsist, kus pagulastel (eelkõige aga mitte esimesel, vaid teisel ja kolmandal põlvkonnal) on lakkamatu hirm. Kus nad on rootslased selle kaudu, et nad ei ole rootslased. Või vastupidi – nad ei ole rootslased selle kaudu, et nad on rootslased. Kus rootslased otsustavad, kes on rootslane. Kui mitte veel, siis üsna pea siiski.

See on ka romaan Daeshist, pühasõdalastest, kes upuvad oma emade pisaratesse, ja nendest, kes ei upu – moslemitest 21. sajandi alguse Rootsis. Väga hästi kirjutatud, väga mõjuv ja – kes usutavuse koha pealt kahtleb – autor on see, kellest ta kirjutab – moslem, teise põlvkonna pagulane, must. Anyuru isa on Ugandast, ema rootslane.

Peale selle on “Nad upuvad oma emade pisaratesse” puhttehniliselt äärmiselt huvitav romaan. Mäng ajaga on küll raskesti jälgitav, aga seda mõjuvam, ehk eesmärk omaettegi – see paine, kus ajad lähevadki segi ja mälestused tulevikust lahustuvad olevikus ja minevikus. Kus aeg pole joon, vaid maastik, kus uidata, aga ka koht, kuhu ära eksida.

Ma ei ole kindel, et “Nad upuvad oma emade pisaratesse” annaks lõpuks mingit lootust. Otsad jäävad lahti, õigemini on see valiku küsimus. Lõpp võib anda lootust sama palju, kui ta võib mitte anda. Aga eks tulevik olegi valiku küsimus. Lõppude lõpuks.

Üks uitmõte – mõne teistsuguse ilmavaate puhul ei oleks “Nad upuvad oma emade pisaratesse” üldse düstoopia. See oleks utoopia. Aga eks sellele Anyuru osutagi – ta mäletab tulevikku nagu kirjanikud ikka. Oleks, et siis loetaks ja vaadataks ette.

PS “Nad upuvad oma emade pisaratesse” sai mullu Augustipreemia, Rootsi mainekama kirjandusauhinna.