Rosa Liksom “Koloneliproua”

“Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, kui Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu. Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”

Ma ei oska öelda, kuidas võis mõjuda see raamat Soomes, aga too tsitaat võiks ehk olla “Koloneliproua” kvintessents, see, mida autor on tahtnud ütelda.

“Läbi maailma ajaloo on old neid, kes räägivad, ja neid, kes ei räägi, sest äbi ei lase rääkida,” ütleb “Koloneliprouas” Liksom. Tema on rääkinud.

Millegipärast meenusid mulle “Koloneliprouat” lugedes “Seitsmes rahukevad” ja (võib-olla et rohkemgi) “Varjuteater” – kui mitte millegi muu, siis sellepärast, et seal öeldakse autorile järgmist: “Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie  midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Eks ole ju “Koloneliproua” autor (ja peategelanegi) barbarite maalt – pooleldi laplane, pooleldi soomerootsi aadlik nagu kõik soomlased, ja kirjutab ta just sellest, mida ta kõige rohkem häbeneb, sest teisiti ta ei saa –  see oleks patt ja kuritegu. Vaikimine tapab seestpidi. Vaikimine tähendab seda, et söök ei lähe enam kurgust alla, ka siis, kui vaesus on nii suur, et süüa pole muud kui biskiviite ja (ehtsat) šampanjat. Ja toosama nii armas Saksa ohvitser, kellele sa väga meeldid ja kes on imetlenud su silmi ja juukseid, ei võta sind naiseks, ei, see ei tule kõne allagi, sest … need on mustad kui ahmil, mitte sinised ja valged, kuigi sa oled unistanud Suur-Soomest ja olnud väike lota juba kümme aastat enne seda, kui väikeste lotade organisatsioon päriselt loodi. Ja sa oled nii väga lootnud. Ja su rahvas on lootnud koos sinuga.

PS Küll ma tahaks lugeda mõnda sellist romaani Eestimaa (selle perioodi) ajaloost.

PPS Rosa Liksomi “Kupee nr 6” on võitnud Finlandia, see on küll üsna teistsugune, aga samuti suurepärane romaan.

 

 

Colin Dexter “Viimane buss Woodstocki”

“Surnute missaga” võrreldes nagu hoopis midagi muud. Või noh, mitte päris, aga… Igatahes – kui ma pärast “Surnute missat” mõtlesin, et ei loe rohkem Dexterit, siis pärast “Viimast bussi Woodstocki” – loen ikka küll.

Kuigi, ei saa salata – ka “Viimane buss Woodstocki” kipub sinna mõne keerulisemat ja puisemat sorti ristsõna kanti, aga “Surnute missaga” võrreldes ikkagi vähem, palju vähem, ja sedagi ainult lõpu poole.

Mis iseenesest on huvitav võte – lugeja lahendaks korraga nagu kahte mõistatust: mõrvalugu ja seda, kusmaal Morse selle lahendamisega omadega on. See pole lihtne, kohati teab ta Morse`ist rohkem, kohati vähem, nii et mine sa võta kinni… Üsna skisofreeniline olukord, ma ütleks.

Viimasega on kimpus ka Lewis, kelle ainus ülesanne nende kahe raamatu järgi näiksegi olevat mõistatada, mis Morse`i peas parasjagu toimub. Ja ega too seleta. Mis muudab Lewise kaunis üheplaaniliseks – ülemuse kehva iseloomu all kannatavaks seersandiks, kes pole rumal ega tark ega ka mitte eriti innukas. Noh, tal on naine, aga ega suurt muud me tast teada saa. Morse ise on tunduvalt selgem karakter, kui ta “Surnute missas” oli – mis on hea.

PS Oxfordi õhustik on ka täiesti olemas.

Jane Yolen “Sister Light, Sister Dark” ja “White Jenna” (Great Alta 1 ja 2)

 Kunagi, kui mu ulmenälg oli pidev, sest eesti keeles ilmus seda veel vähe ja e-raamatuid ei olnud, tellisin ebayst vanu ulmekaid kottide kaupa. Paar-kolmkümmend kasutatud raamatut maksis u 10-20 dollarit ja valik oli juhuslik. Need loksusid üle ookeani kõige odavama postitariifiga mitu kuud. Kui kohale jõudsid, oli tohutult põnev kottide sisu avastada. Tavaliselt tekkis kolm raamatuhunnikut – tuntud autorite asjad, mida ma tahtsin lugeda, need, millest oli juba kaugele näha, et ei kõlba kuhugi ja kolmandaks vahepealne hunnik raamatutest, millest ma suurt midagi ei teadnud, aga mis ühel või teisel põhjusel mu huvi äratasid. Jane Yoleni “White Jenna” oli üks raamat sellest kolmandast hunnikust, mis ootas oma aega umbes 15 aastat maal kapipõhjas. Kuna ka Jane Yolen ise ütleb oma kodukal, et sisuliselt on Great Alta sarja kaks esimest osa üks raamat, lugesin enne läbi “Sister Light, Sister Darki”. Kokkuvõttes oli veider kogemus, mida ma ei oska isegi üheselt heaks või halvaks hinnata.

Sisust. Kuna maal, kus tegevus toimub, on mehi sõdade tõttu vähe, on tüdruku sünd õnnetus. Emad viivad vastsündinud tütreid mägedesse, tekivad sõdalasnaiste kommuunid, templid, milles kummardatakse suurt Altat. Jenna ema sureb sünnitusel, tema ämmaemanda tapab metsik kaslane, kui naine on titte Alta templi naiste hoolde viimas. Siis saavad mehe käe läbi surma ka Jenna kasvatada võtnud kaks templinaist. Tüdruk on hauda ajanud kolm ema. Äkki on just tema Valge Anna, kes ettekuulutuse järgi kolm ema hauda ajab ja lõpuks uue ajastu toob? Esialgu elab Jenna aga templis, mängib teiste tüdrukutega ja õpib tavalisi asju nagu sõdalaseamet. Tegevus läheb hooga käima siis, kui Jennast on saanud noor neiu, kes peab minema initsiatsiooniretkele teise Alta templisse. Teel palub Jennalt ja tema kaaslaselt abi noormees Carum ja tüdruk tapab õnnega pooleks Carumit taga ajanud sõjamehe. Kui Jenna jõuab teise templisse, selgub, et Carum on võimult kukutatud kuninga poeg, tapetud sõjamees aga vist usurpaatori vend või parem käsi. Varsti on vihased sõjamehed templi väravate taga. Järgmevad verevalamine ja seiklused.

Tegelased on toredad, nende koha pealt ma ei vingu. Lugu kõlab ju ka ägedalt, aga on üles ehitatud veidralt. Loogika ütleb, et vähemtähtsatele osadele tuleks vähem ruumi pühendada ja tähtsad episoodid vajaliku pikkuse ja dramaatikaga esitada. Siin aga võib peatükk jutustada, kuidas Jenna ja ta kaaslased õhtust söövad ja mainida samal ajal hävitatud templit koos templitäie naistega järgmises peatükis nagu muuseas. Või pöörab rännuseltskond teelt kõrvale metsa ja tuleb sealt välja enda arust järgmine päev, kuid mujal maailmas on möödunud viis aastat ja kogu ülejäänud tegelaste malenupud on laual hoopis teistes kohtades, kui üldse alles. Kuid selles on oma võlu, sest ma tõesti ei osanud enamasti arvata, kuhu lugu edasi käänab. Mis eriti fantasy puhul on nii värskendav.

Yolenil on veel üks omapärane võte. Enam-vähem igas peatükis on esitatud selle sisu kohta legend, ballaad, tuleviku ajaloolaste analüüs ja alles siis lugu ise nagu see oli. Laule ja luuletusi ma ei viitsinud lugeda, aga ajaloolase arutlused olid naljakad. Ikka stiilis, et “kuigi rahvajutud räägivad, et Jenna oli ajalooline isik, ei ole selle kohta tõendeid ja tuleb pidada ülimalt tõenäoliseks, et tegu on külalaulikute soovunelmaga, et tuleks keegi vabastaja.” Samas hakkisid need vahepalad vastikult lugu ennast. Mingi ebakõla on raamatu sisu ja vormi vahel ka sihtgruppi arvestades. Oleks nagu noortekas või isegi keskmisele koolieale, aga siis läheb lugu jälle väga julmaks.

Mõni huvitav liin on jäänud üldse välja arendamata. Näiteks nn mustade õdede teema, mis on isegi esimese raamatu pealkirjas. Nimelt õpivad Alta kummardajad naised peegli abil välja kutsuma oma “musta õde”, kes on pärast nendega kogu elu iga kord kui pimedaks läheb. Jenna on muide erakordne, sest ta suudab oma “musta õe” esimest korda välja kutsuda teiste abita ja tavalisest nooremana. Aga mis kirjanik “mustade õdedega peale hakkab”? Ei midagi. Loo seisukohast võiks need sama hästi olemata olla.

Kõige nilbem nende kahe raamatu juures oli “White Jenna” 1990. aasta väljaande kaanepilt. See mõjutas mu lugemismuljet umbes 50 esimest lehekülge, enne kui hakkasin aru saama, et peategelased ei ole sihukesed unistavad munad nagu kaanepildil, vaid täitsa asjalikud ja pädevad inimesed.

Oma veidrustele vaatamata (või tänu neile) kokkuvõttes siiski meeldiv lugemine.

Robert Silverberg “Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust”

 Ilmselt suurima elava ulmeklassiku Robert Silverbergi eestikeelsete valitud teoste kolmas osa mahutab 16 ulmejuttu, pikemat jutustust ja lühiromaani 1970ndate algusest, mil Silverberg oli kõrvale astunud harjumuspärase seiklus- ja kosmoseulme radadelt ja eksperimenteeris koos teiste uue laine autoritega. Silverberg otsib selle kogumiku lugudes ulme jaoks uusi radu nii stiili kui ka teemade poolest. Tulemus on – nagu võib oodata – ebaühtlane, aga huvitav ja paremad lood on võimsad. Samas vähemalt pool juttudest paneb praegu õlgu kehitama.

Niisiis on see köide rõõmuks snoobidele, kes peavad klassikalist ulmekirjandust liiga primitiivseks, aga miks mitte ka neile, keda tavaline ulme mingil muul põhjusel peletanud on.

Nagu Silverbergi valitud teoste kahe esimese osa puhul, on ka selle suur väärtus toimetaja kommentaarid ja autori sissejuhatused. Silverbergi saatesõnadest juttude ees moodustub lausa väike autobiograafia ja need muudavad ka igavamad lood huvitavaks.

Lühimuljed:

“(Mina+n), (mina-n)” on täitsa tore ajarännujutt, millest ma küll erilist katarsist ei saanud. “Head uudised Vatikanist” robot-paavsti võimalikkusest oli veel suvalisem kild. Ei mõista kuidagi, miks sellest nii suurde vaimustusse satuti, et seda Nebulaga pärjati. Sissejuhatusest paistab, et Silverberg ise ka ei saa sellest aru.

Kolmas lugu “Ettekuulutaja Thomas” aga kõnetas mind küll. Mis saaks, kui meie ajastul siin ja praegu annaks piibli Jumal enda olemasolust selge märgi? Selles loos peatab ta vastuseks ühe populaarse sekti juhi palvetele 24 tunniks Maa, ilma et see tooks kaasa hävingut ja katastroofe, mida meie teadus sellises olukorras paratamatuks on pidanud. Sellest jutust jookseb läbi igavene hunnik tegelasi ja nende reaktsioone. Teadlased, skeptilised usujuhid, maailmalõpukuulutajad lihtsad inimesed. Idee on lool väga hea, häda on aga minu arust valitud vormis – mosaiikne ja suhteliselt lühike, nii et tegelased ei muutu lähedaseks ja raske on selles tohuvabohus kellelegi kaasa elada.

Jutt “Enam ma ei tõuka” oli üks mu selle kogumiku lemmikuid. Silverberg räägib eessõnas, et kirjutas selle mõttelise paarilisena romaanile “Dying Inside”. See aga on vist üldse mu lemmik-ulmeromaan. Kui “Dying Inside” on keskikka jõudvast telepaadist, siis “Enam ma ei tõuka” seksist unistavast teismelisest poisist, kelle rahuldamata kired äratavad temas poltergeisti-võimed.

Keskkonnateemalised “Tuul ja vihm” ning “Märkmeid eel-dünastilisest ajastust” jätsid mind külmaks umbes sel põhjusel, millest ka Silverberg eessõnas kirjutab – kirjutada sellest, et looduse kahjustamine viib inimese enda väljasuremisohtu ei ole eriline ulme. “Mutantide hooaeg” polnud ka teab mis erilise sõnumiga, aga loona kenasti väljapeetud. Tavainimesed kohanevad eluga koos “kapist välja tulnud” mutantidega. Selle jutu tegevus käib kuurortis, kuhu mutandid tulevad igal aastal puhkama hooajavälisel ajal.

“Elundivärbajate küüsis” toimub maailmas, kus seadus sunnib noori vanadele elundidoonoriteks. Ma saan aru, et Silverbergi lugu oli allegooria Vietnami sõja kohta, kuhu vanad poliitikud noor mehi surema saatsid, aga see teema on aktuaalne meilgi siin ja praegu. Mida ikkagi ootavad “hõbemajanduse” propageerijad? Mida toob kaasa pensionäride riik?

“Grupi” teema on armukadedus kaheksaliikmelises sekspartnerite grupis. “Teadusliku fantaasia kuulsuste koda” räägib vist kõige rohkem Silverbergi enda keskeakriisist. Mõlemad on täitsa asjakohased lookesed, aga mitte lemmikud. “Breckenridge ja kontinuum” on väheke pretensioonikam ja mängib strukturalismi ja müüdiloomega.

“Kaljukitse mängudes” otsib 24aastane naine surematust. Ta osaleb peol, kuhu on kokku kutsutud maailma ägevad ja veidrad, teiste seas ka tuhandeaastane mees, kes on lubanud mõnele valitule oma pikaealisuse saladuse pärandada. Silverberg kirjutab, et see on tema enda lemmikjutt, aga selle põhjus on vist küll loo peategelanna ja Silverbergi naise ühisjoontes. Hea lugu, aga mitte erakordne.

Näiteks “Rännakud” mõjus mulle hoopis rohkem. Paralleelmaailmade vahel võib rännata turistina, mis tähendab, et jääd autsaideriks, macholiku avastajana, aga siis sind kardetakse ja vihatakse, või infiltreerujana, mis on kõige keerulisem. Cameron jõuab selles lühiromaanis ära käia 12 paralleel-Kalifornias. Maailmadest rohkem jäid meelde tema kohtumised oma algpunktimaailma naisega.

Järgmine lühiromaan “Surnute seas sündinud” on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle kogumiku tipp. Kui muidu on zombie-teemad nii absurdsed, et pole isegi lõbusad, siis see on lausa realistlik. Leitud on võimalus inimene pärast surma üles äratada. Elav surnu ei tuia käed ees ohvreid otsides öistel tänavatel, aga ta on raskestikirjeldataval moel elavast inimesest erinev. Surnud hoiavad omaette. Peategelane on just kaotanud oma noore naise, keda ta jäägitult armastas. Naine jätkab pärast surma oma elu, aga armastus mehe vastu on kadunud. Mees muudkui jälitab teda ja üritab tekkinud lõhet ületada, aga saab ainult kõhedaid märke, kui teistsugune on elavate surnute maailm.

Pärast sellist lugu tundus “Topeltmõistuste koda” harju keskmisena, millest see tõele au andes on ilmselt siiski parem. Selles loos lahutatakse andekatel lastel parem ja vasem ajupool, et neis saaks välja areneda oraaklivõimed.

Marina Moskvina “Kuuromaan”

“Aga kui sa oled tõeline kunstnik, siis pead sa lõpetama oma tee kas sadulas või kraavis – kas üldse mitte kuni pensionini elama või käima juba enne pensioniiga üleni kullas, ja tules puhastatuna. Siis tuleb sinu juurde see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel ja ütleb: ära karda seda, mida sul tuleb kannatada, ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja.”

Ma ei ütleks, et see raamat mulle meeldis, ma lugesin teda ikka väga tükk aega, vahedega, aga kahtlemata on see hea raamat. Ja kahtlemata on see raamat, mis jääb meelde, romaan kunstist ja kunstnikest, eelkõige aga kunsti (või ka lihtsalt millegi kunsti pähe) müümisest, ühtaegu kurb, naljakas ja täpne. Sest eks nii need asjalood ole, kui luule on kallis, ainult keegi ei osta teda, kunsti mõõt on raha ja võimalus unustada leib, vesi ja aeg ning mõelda välja kuu ja see maha müüa võib, aga ei pruugi realiseeruda.

“Järsku läks nöör katki, üks maal tõusis lendu, kukkus vette ja jäi ujuma. Kõik jooksid kohe juurde, rüselesid pärna ümber, naersid ja plaksutasid. Ljoša oli alguses õnnetu, siis aga juba rõõmus, et lõpuks ometi märgati ka tema kunsti. Ta tiris ka ülejäänud maalid puu otsast alla, viskas need lagendikule hunnikusse ja pani põlema.

Edu oli üüratu. Kõik astusid ligi, soovisid kunstnikule õnne, surusid tal kätt ja ütlesid:

“Ljoša, sa oled geenius!””

“Keša kuud aga ei märganud keegi. Kuni oli valge, ei paistnud see välja, aga õhtul, kui läks lõplikult pimedaks, säras see küll meeleheitlikult, aga nii vaatajad kui ka kunstnikud olid sedavõrd täis, et pidasid seda päris kuuks.”

“”Kõik,” ütles Keša poisile. “See on läbikukkumine. Nad ei pea mind üldse kunstiinimeseks. Keegi ei pakkunud isegi viskit.””

Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel üks:

“”Oi ei,” ütles Keša tujutult. “Selle kurikuulsa maailmavallutamisega on alati olnud igavene jant. Ja isegi kui see on kellelgi õnnestunud, siis on ta pärast, ma olen kindel, olnud vägagi kibestunud.””

Kui just keegi ei kingi soolaleivapeol sulle purgitäit seebimulle ja paari Romanovi paleest 1917. aastal eksproprieeritud tooli.

PS Toomas Kalli tõlge on suurepärane.

Colin Dexter “Surnute missa”

Üks ütlemata segane lugu. Kui ma peaksin “Surnute missat” kirjeldama ühe lausega, siis oleks see just see. Üks ütlemata segane lugu.

Olin “Inspektor Morse`i juhtumeid” raamatuna leides elevil, sest… Kes meist ei teaks neid kõiki : “Noort inspektor Morse`i” ja “Inspektor Morse`i” ja “Lewist”, eelkõige muidugi “Lewist” ja Hathawayd, aga jah…

“Surnute missat” olin ma näinud, mõrtsukat õnneks ei mäletanud, ja tõenäoliselt ei mäleta ma teda enam ka mõne aja pärast, sest “Surnute missa” on üks… ütlemata segane lugu. Palju surnuid ja nii edasi. Lõpuks mind isegi ei huvitanud, kes on mõrtsukas, ja see on ühe kriminaalromaani puhul mõnevõrra kummaline, eks ole.

Kui ma olin raamatu sulgenud, läks väheke aega, et aru saada, kes siis ikkagi lõpuks tappis ja mis temast õigupoolest sai. Noh, õnnestus see mosaiik enam-vähem kokku panna, pärast pisukest pingutust.

Ma ei tea, kuidas oleks, kui ma oleksin raamatut lugenud enne ja filmi (või filme) näinud pärast, aga ega seda ju takkajärele teada saa. Igastahes on olukord selline, nagu ta on, ja ma eelistaks igal juhul filme. Igal juhul. Need on tõepoolest head.

PS Ja seda võluvat Oxfordi olustikku raamatus nagu polegi. Täiesti veider kogemus ma ütleks.

Anne B. Ragde “Elunautijad”

Neshovi-saaga viies (ja ilmselt) viimane raamat. Sest mida siin veel oleks ütelda. Vanast tumedate saladustega talust on saanud paik, kus elu nautida.

Osad on eesti keeles ilmunud nii pika vahega, esimesed kolm (“Berliini paplid”, “Erakvähid” ja “Rohelised aasad”) üheksa ja neljas (“Andestada saab alati”) kahe aasta eest, nii et ega suurt meelest ole kui et õhustik ja pudemeid. Peale selle kaks mällu sööbinud episoodi – kuidas emis akvaviiti (ja ilmselt ka tablette pruukinud) Tori ära sõi ning Erlendi ja Raasukese luksusliku linnakorteri kirjeldus, sh Swarovski kujukeste kogu, mida isegi koristaja ei tohtinud puutuda. See oli midagi pöörast, nagu Lehte ütles. Tal ka ei olnud suurt muud meeles, kui me sellest rääkisime.

“Elunautijad” võimaldas (tuleb välja, et siiski säilinud) mälukillud uuesti kokku panna ja seda ilma lugejat alahindava ümberjutustamiseta. Noh, see tüütu komme järgedes eelnevat ikka ja ikka meelde tuletada, nagu oleks lugeja üldse ilma igasuguse võimeta mäletada…

Sellest kombest on “Elunautijad” prii, ta tuletab meelde kuidagi diskreetselt ja targalt.

Üksiti saab selgeks, et saagalikult alanud romaan ei vea lõpuni välja. Võiks olla Norra (nüüdisaegne) “Tõde ja õigus”… aga ei ole mitte. Eks ta balansseerigi väärt- ja meelelahutuskirjanduse piiril, kord siia-, kord sinnapoole kaldu.

Üldiselt hea lugemine, kuigi lõpuks (ma arvan) ei mäleta ikka suurt muud kui seda akvaviidi ja sigade asja ja linnakorteri luksust. Vanatestamentlikku Tallakit vast ka, Tallakit, kes on oma poja… poegade isa. Sest üks võimalus on tõmmata kogu see saaga geiromaani liistule, kõrvutada Tormodi ning Erlendi ja Raasukese elu. Väga mõjuv kõrvutus kusjuures.

 

Johannes Anyuru “Nad upuvad oma emade pisaratesse”

“Nad upuvad oma emade pisaratesse” on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa (aga võib-olla ka ainult Rootsi, teistest riikidest juttu ei ole) väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks.

Teisalt on see romaan nüüdisaja Rootsist, kus pagulastel (eelkõige aga mitte esimesel, vaid teisel ja kolmandal põlvkonnal) on lakkamatu hirm. Kus nad on rootslased selle kaudu, et nad ei ole rootslased. Või vastupidi – nad ei ole rootslased selle kaudu, et nad on rootslased. Kus rootslased otsustavad, kes on rootslane. Kui mitte veel, siis üsna pea siiski.

See on ka romaan Daeshist, pühasõdalastest, kes upuvad oma emade pisaratesse, ja nendest, kes ei upu – moslemitest 21. sajandi alguse Rootsis. Väga hästi kirjutatud, väga mõjuv ja – kes usutavuse koha pealt kahtleb – autor on see, kellest ta kirjutab – moslem, teise põlvkonna pagulane, must. Anyuru isa on Ugandast, ema rootslane.

Peale selle on “Nad upuvad oma emade pisaratesse” puhttehniliselt äärmiselt huvitav romaan. Mäng ajaga on küll raskesti jälgitav, aga seda mõjuvam, ehk eesmärk omaettegi – see paine, kus ajad lähevadki segi ja mälestused tulevikust lahustuvad olevikus ja minevikus. Kus aeg pole joon, vaid maastik, kus uidata, aga ka koht, kuhu ära eksida.

Ma ei ole kindel, et “Nad upuvad oma emade pisaratesse” annaks lõpuks mingit lootust. Otsad jäävad lahti, õigemini on see valiku küsimus. Lõpp võib anda lootust sama palju, kui ta võib mitte anda. Aga eks tulevik olegi valiku küsimus. Lõppude lõpuks.

Üks uitmõte – mõne teistsuguse ilmavaate puhul ei oleks “Nad upuvad oma emade pisaratesse” üldse düstoopia. See oleks utoopia. Aga eks sellele Anyuru osutagi – ta mäletab tulevikku nagu kirjanikud ikka. Oleks, et siis loetaks ja vaadataks ette.

PS “Nad upuvad oma emade pisaratesse” sai mullu Augustipreemia, Rootsi mainekama kirjandusauhinna.