“Nad upuvad oma emade pisaratesse” on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa (aga võib-olla ka ainult Rootsi, teistest riikidest juttu ei ole) väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks.
Teisalt on see romaan nüüdisaja Rootsist, kus pagulastel (eelkõige aga mitte esimesel, vaid teisel ja kolmandal põlvkonnal) on lakkamatu hirm. Kus nad on rootslased selle kaudu, et nad ei ole rootslased. Või vastupidi – nad ei ole rootslased selle kaudu, et nad on rootslased. Kus rootslased otsustavad, kes on rootslane. Kui mitte veel, siis üsna pea siiski.
See on ka romaan Daeshist, pühasõdalastest, kes upuvad oma emade pisaratesse, ja nendest, kes ei upu – moslemitest 21. sajandi alguse Rootsis. Väga hästi kirjutatud, väga mõjuv ja – kes usutavuse koha pealt kahtleb – autor on see, kellest ta kirjutab – moslem, teise põlvkonna pagulane, must. Anyuru isa on Ugandast, ema rootslane.
Peale selle on “Nad upuvad oma emade pisaratesse” puhttehniliselt äärmiselt huvitav romaan. Mäng ajaga on küll raskesti jälgitav, aga seda mõjuvam, ehk eesmärk omaettegi – see paine, kus ajad lähevadki segi ja mälestused tulevikust lahustuvad olevikus ja minevikus. Kus aeg pole joon, vaid maastik, kus uidata, aga ka koht, kuhu ära eksida.
Ma ei ole kindel, et “Nad upuvad oma emade pisaratesse” annaks lõpuks mingit lootust. Otsad jäävad lahti, õigemini on see valiku küsimus. Lõpp võib anda lootust sama palju, kui ta võib mitte anda. Aga eks tulevik olegi valiku küsimus. Lõppude lõpuks.
Üks uitmõte – mõne teistsuguse ilmavaate puhul ei oleks “Nad upuvad oma emade pisaratesse” üldse düstoopia. See oleks utoopia. Aga eks sellele Anyuru osutagi – ta mäletab tulevikku nagu kirjanikud ikka. Oleks, et siis loetaks ja vaadataks ette.
PS “Nad upuvad oma emade pisaratesse” sai mullu Augustipreemia, Rootsi mainekama kirjandusauhinna.
Kirjakoi 