Anne B. Ragde “Elunautijad”

Neshovi-saaga viies (ja ilmselt) viimane raamat. Sest mida siin veel oleks ütelda. Vanast tumedate saladustega talust on saanud paik, kus elu nautida.

Osad on eesti keeles ilmunud nii pika vahega, esimesed kolm (“Berliini paplid”, “Erakvähid” ja “Rohelised aasad”) üheksa ja neljas (“Andestada saab alati”) kahe aasta eest, nii et ega suurt meelest ole kui et õhustik ja pudemeid. Peale selle kaks mällu sööbinud episoodi – kuidas emis akvaviiti (ja ilmselt ka tablette pruukinud) Tori ära sõi ning Erlendi ja Raasukese luksusliku linnakorteri kirjeldus, sh Swarovski kujukeste kogu, mida isegi koristaja ei tohtinud puutuda. See oli midagi pöörast, nagu Lehte ütles. Tal ka ei olnud suurt muud meeles, kui me sellest rääkisime.

“Elunautijad” võimaldas (tuleb välja, et siiski säilinud) mälukillud uuesti kokku panna ja seda ilma lugejat alahindava ümberjutustamiseta. Noh, see tüütu komme järgedes eelnevat ikka ja ikka meelde tuletada, nagu oleks lugeja üldse ilma igasuguse võimeta mäletada…

Sellest kombest on “Elunautijad” prii, ta tuletab meelde kuidagi diskreetselt ja targalt.

Üksiti saab selgeks, et saagalikult alanud romaan ei vea lõpuni välja. Võiks olla Norra (nüüdisaegne) “Tõde ja õigus”… aga ei ole mitte. Eks ta balansseerigi väärt- ja meelelahutuskirjanduse piiril, kord siia-, kord sinnapoole kaldu.

Üldiselt hea lugemine, kuigi lõpuks (ma arvan) ei mäleta ikka suurt muud kui seda akvaviidi ja sigade asja ja linnakorteri luksust. Vanatestamentlikku Tallakit vast ka, Tallakit, kes on oma poja… poegade isa. Sest üks võimalus on tõmmata kogu see saaga geiromaani liistule, kõrvutada Tormodi ning Erlendi ja Raasukese elu. Väga mõjuv kõrvutus kusjuures.