Üks ütlemata segane lugu. Kui ma peaksin “Surnute missat” kirjeldama ühe lausega, siis oleks see just see. Üks ütlemata segane lugu.
Olin “Inspektor Morse`i juhtumeid” raamatuna leides elevil, sest… Kes meist ei teaks neid kõiki : “Noort inspektor Morse`i” ja “Inspektor Morse`i” ja “Lewist”, eelkõige muidugi “Lewist” ja Hathawayd, aga jah…
“Surnute missat” olin ma näinud, mõrtsukat õnneks ei mäletanud, ja tõenäoliselt ei mäleta ma teda enam ka mõne aja pärast, sest “Surnute missa” on üks… ütlemata segane lugu. Palju surnuid ja nii edasi. Lõpuks mind isegi ei huvitanud, kes on mõrtsukas, ja see on ühe kriminaalromaani puhul mõnevõrra kummaline, eks ole.
Kui ma olin raamatu sulgenud, läks väheke aega, et aru saada, kes siis ikkagi lõpuks tappis ja mis temast õigupoolest sai. Noh, õnnestus see mosaiik enam-vähem kokku panna, pärast pisukest pingutust.
Ma ei tea, kuidas oleks, kui ma oleksin raamatut lugenud enne ja filmi (või filme) näinud pärast, aga ega seda ju takkajärele teada saa. Igastahes on olukord selline, nagu ta on, ja ma eelistaks igal juhul filme. Igal juhul. Need on tõepoolest head.
PS Ja seda võluvat Oxfordi olustikku raamatus nagu polegi. Täiesti veider kogemus ma ütleks.
Kirjakoi 