“Aga kui sa oled tõeline kunstnik, siis pead sa lõpetama oma tee kas sadulas või kraavis – kas üldse mitte kuni pensionini elama või käima juba enne pensioniiga üleni kullas, ja tules puhastatuna. Siis tuleb sinu juurde see, kes hoiab seitset tähte oma paremas käes, kes kõnnib seitsme kuldlambijala vahel ja ütleb: ära karda seda, mida sul tuleb kannatada, ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja.”
Ma ei ütleks, et see raamat mulle meeldis, ma lugesin teda ikka väga tükk aega, vahedega, aga kahtlemata on see hea raamat. Ja kahtlemata on see raamat, mis jääb meelde, romaan kunstist ja kunstnikest, eelkõige aga kunsti (või ka lihtsalt millegi kunsti pähe) müümisest, ühtaegu kurb, naljakas ja täpne. Sest eks nii need asjalood ole, kui luule on kallis, ainult keegi ei osta teda, kunsti mõõt on raha ja võimalus unustada leib, vesi ja aeg ning mõelda välja kuu ja see maha müüa võib, aga ei pruugi realiseeruda.
“Järsku läks nöör katki, üks maal tõusis lendu, kukkus vette ja jäi ujuma. Kõik jooksid kohe juurde, rüselesid pärna ümber, naersid ja plaksutasid. Ljoša oli alguses õnnetu, siis aga juba rõõmus, et lõpuks ometi märgati ka tema kunsti. Ta tiris ka ülejäänud maalid puu otsast alla, viskas need lagendikule hunnikusse ja pani põlema.
Edu oli üüratu. Kõik astusid ligi, soovisid kunstnikule õnne, surusid tal kätt ja ütlesid:
“Ljoša, sa oled geenius!””
“Keša kuud aga ei märganud keegi. Kuni oli valge, ei paistnud see välja, aga õhtul, kui läks lõplikult pimedaks, säras see küll meeleheitlikult, aga nii vaatajad kui ka kunstnikud olid sedavõrd täis, et pidasid seda päris kuuks.”
“”Kõik,” ütles Keša poisile. “See on läbikukkumine. Nad ei pea mind üldse kunstiinimeseks. Keegi ei pakkunud isegi viskit.””
Ja kui juba tsiteerimiseks läks, siis veel üks:
“”Oi ei,” ütles Keša tujutult. “Selle kurikuulsa maailmavallutamisega on alati olnud igavene jant. Ja isegi kui see on kellelgi õnnestunud, siis on ta pärast, ma olen kindel, olnud vägagi kibestunud.””
Kui just keegi ei kingi soolaleivapeol sulle purgitäit seebimulle ja paari Romanovi paleest 1917. aastal eksproprieeritud tooli.
PS Toomas Kalli tõlge on suurepärane.
Kirjakoi 