Tiit Lääne “Magnetkätega mees. Eesti kuldväravavahi Evald Tipneri lugu”

Minu suviste koolivaheaegade päevad maal nägid välja umbes nii – ärkamine, kiire hommikusöök, peenarde kastmine, jalgpall ja ujumine, õhtusöök, jalgpall ja ujumine. 1986. aastast olin tulihingeline vutifänn (olin siis 11). Üks mu lemmikraamatuid oli 1970. aastal välja antud “Jalgpall. Minevikust tänapäevani”. See oli erutav lugemine juba seepärast, et päris suur osa raamatust oli Eesti jalgpalli ajaloost. Hooaegade kaupa olid kokku võetud kõik Eesti Vabariigi jalgpallimeistrivõistluste hooajad, ümber olid jutustatud kõik tähtsamad Eesti Vabariigi koondisemängud ja tutvustatud vabariigiaegseid jalgpallisangareid. Ajal, kui Eesti Vabariigi mainimise eest võis koolis märkuse saada ja Eesti jalgpall oli nii viletsas seisus, et raske oli uskuda, et seda kunagi siin üldse mängitud oli. Nii juhtuski, et mu lemmikjalgpallur oli ennesõjaaegse Eesti koondise väravavaht Evald Tipner, keda ma polnud kunagi oma silmaga mängimas näinud.

Ajad on muutunud. Meelelahutuse, sh profijalgpalli konkurents vaatajate silmapaaride pärast on viinud selleni, et võid telekast vaadata tipptasemel jalgpalli 24 tundi ööpäevas, ainult et kui midagi head on liiga palju, ei viitsi enam vaadata, huvi lahjeneb. Eesti jalgpallikoondise mängud on rutiin ja meie paik maailmas umbes selline, kus olema peakski – vahel hüppame koondisega üle oma varju, aga kui vaadata, mis välisklubides meie parimad mängumehed mängivad, siis oleme just üks väikeriik. Suur osa koolipoisse käib päris jalgpallitrennis, kust üksikud lootustandvamad lõpuks välja sõelutakse ja proffideks tehakse. Aga pargis lapsed jalgpalli enam ei mängi.

Miks ma seda kõike seletan? See on kontekst, mida on vaja teada, et mõista seda tunnetesegu, mis mind valdas Tiit Lääne 2005. aastal välja antud Evald Tipneri elulooraamatu lugemise ajal. Blond hiiglane Tipner sai jalgpalluriks umbes Eesti vabariigi iseseisvumise ajal ja lõpetas karjääri koos Eesti vabariigi kadumisega. Saksa okupatsiooni ajal tegi ta küll vist veel paar mängu. Jalgpall ei olnud siis veel nii täiuslikult välja kujunenud ülemaailmne masinavärk oma jalgpallipüramiidiga, milles iga riigi ja maailma parimaid selgitatakse regulaarsete ja väljakujunenud süsteemiga võistlustel. Kui Tallinna Spordi jalgpallivõistkond tekkis, ei peetud veel Eesti meistrivõistlusi jalgpallis. Mehed otsisid endale kodu- või välismaalt mõne vastase ja mängisid. Piirjooned linnakoondiste, klubide ja riigikoondiste vahel olid hägused. Profijalgpall oli esialgu mõnes riigis. MM-ini jõuti 1930. Kõige tähtsam jalgpallisündmus oli Balti turniir ja kõige vihatum vaenlane väljakul Läti.

Seda oli huvitav lugeda, aga siin on ka ühe selle raamatu probleemi juured. Mis tähendab spordisangar ja erakordne väravavaht? See ei ole ju kergejõustik, kus võistlustel saab kohti ja fikseeritakse tänapäevastegagi võrreldavaid tulemusi. Eesti koondis ei saanud kuigi palju võite Euroopa suurte üle. Selles raamatus peavad Tipneri vägevust tõestama epiteedid tolleaegsetest ajalehtedest. Näiteks Rootsi lehed kiitsid pärast eestlaste südi mängu Rootsi koondisega Tipneri üheks Euroopa paremaks väravavahiks. Aga spordipressil kipuvad ülivõrded vastase kohta ootamatu kaotuse või viigi korral liiga kergesti tulema. See on nii praegu, aga küllap oli ka vanasti.  Kindlasti on üks kriteerium see, et Austria ja Ungari profiklubid meelitasid järeleandmatult, üks vist lausa kaks aastat järjest Tipnerit enda juurde, aga mees jäi karjääri lõpuni truuks Spordile. Tänapäeval on seda veider lugeda. Igaks juhuks tuleb vist lisada, et Ungari ja Austria olid tollal mõlemad jalgpallimaailma vägevad. Midagi ei ole teha, Tipneri lugu ei mõju aastal 2019 enam nii nagu 1930ndatel või 1980ndatel ja selles ei ole süü Tiit Läänel.

Küll süüdistan autorit viisis, kuidas raamat on kirjutatud ja välja antud. Esiteks on raamatu formaat jõle – 250 lk A4 suuruses ja liimköites, kusjuures font on väike (pildid ja infokastid oleks saanud ka tavapärasema suurusega raamatusse mahutada, kõik teised ju saavad). Teiseks on lugu korralikult läbi kirjutamata ja Tipner justkui ei olegi selle peategelane. See on lihtsalt Eesti Vabariigi jalgpallikroonika aastate kaupa, kus vahel vaob Tipner hoopis silmapiirilt ja tihti saavad võrdselt tähelepanu kõrvalised ja tähtsad mängud. Ma saan aru, et ei saa jutustada väravavahi lugu, kui ei puuduta väljakumängijaid.  Aga tähtsa ja kõrvalise vahekord on siiski vale. Kiiduväärselt on Lääne raamatusse paigutanud infokastid Eesti jalgpallurite elulugudega, aga mitmel neist ei olnud näiteks märgitud surmadaatumit, kuigi selleks ajaks, kui raamat ilmus, oli mees juba siit ilmast lahkunud. Puudulik sisu toimetamine.

Võimalik, et ükski toimetaja või keeletoimetaja pole seda raamatut enne trükki vaadanudki. Lausa tigedaks ajasid iga paari lehekülje järel korduvad epiteedid, kirjavead mida mõnes peatükis oli kohe igal leheküljel mitu, ebaühtlane kirjavahemärkide kasutamine.

Siiski on mul hea meel, et raamatu läbi lugesin. Eriliseks teeb selle raamatu originaalmaterjal. Lääne kirjutab kaassõnas, et mõte Tipnerist raamat kirjutada tuli tal juba 1980ndate alguses. Ilmselt on ta siis teinud intervjuu Evald Tipneri lese Helgaga, kes on nüüd juba meie hulgast lahkunud. Päris palju saab sõna ka Tipneri õetütar. Sellist materjali juba internetiarhiivide vanad lehenumbrid ei asenda. Ja tõele au andes hakkab Tiit Lääne vabalt kulgeda lastav lugu siiski tööle, kui näed, kuidas Vene okupatsioon täiesti muuseas ja mõne aastaga tappis ja hävitas väga suure osa Eesti jalgpallureid. Mõne tapsid sakslased, mõni hukkus rindel. Need, kes emigreerusid, elasid enamasti pika elu, need, kes Eestisse jäid surid pigem noorena, aga vähemalt kolmandik selle raamatu tegelastest suri Vene vangilaagrites või asumisel 30-40aastastena.

James Blish “Cities in Flight”

USA ulmekirjaniku James Blishi “Cities in Flight” räägib inimkonna tulevikuajaloo kosmoses ringi uitava New Yorgi linna kaudu. Õieti on tegemist kogumikuga, mis koosneb samas maailmas toimuvast neljast lühiromaanist/jutustusest.

Esimeses, mis kannab pealkirja “They Shall Have Stars” (“vahel ka 2018!”) toimub lähitulevikus (meie jaoks tänapäevas :)), milles Nõukogude Liidu ja USA vastasseis on viinud muuhulgas stagnatsiooni ka USA teaduse arengu, sest kõik uurimistulemused salastatakse, see aga on teaduse arengu surm. Üldse usub Blish, et võideldes vastasega vastase reeglite järgi muutud lõpuks tema nägu. Nii läheb laias laastus ka läänemaailmaga, kes muudkui kehtestab enda kaitseks Nõukogude Liidu vastu piiranguid, nii et lõpuks pole vahet, kummas blokis sa elad. Neid raskusi trotsides suudetakse paari kõrgel kohal tegelase eestvedamisel ja oma tegelikke eesmärke varjates ehitada nullgravitatsiooni seade ja vananemisvastased rohud, mis võimaldavad nende saajatel surma jumal teab kui kaua edasi lükata. See oli väga paljulubav sissejuhatus mitte niivõrd loo enda, kui autori väikeste arutluste ja seletuste pärast. Loo poolest tavaline seiklusulmejutuke, aga mõttekäigud ühiskonna suletuse tagajärgedest, antigravitatsiooniseadme katsetuse kirjeldus ning ravimitööstuse ja ravimite areng tegid selle huvitavaks.

Teise loo “A Life for the Stars” alguseks on esimesest mööda läinud mitusada aastat. Suurema sõjata on kogu Maa läinud ühe valitsuse alla, mille juures on Nõukogude blokis. Maa majandus on stagneerunud. Spindizziede ehk antigravitatsiooniseadete abil (mis võimaldasid kuidagi ka kilpe, mis linnasid kosmose hädade eest kaitsesid) on terve hulk tehaseid ja linnu esmalt Maalt ja siis ka päikesesüsteemist minema põrutanud ja Maa valitsejad pole selle vastu ka väga aktiivselt võidelnud, sest kosnoses hulkuvate linnadega saab kasulikku äri ajada. Selle loo peategelane on maapoiss Chris deFord, kes satub olema valel ajal vales (või siis just õiges) kohas, kui tema naabruse linn valmistub kosmosesse lendama. Linnavalvurid korjavad poisi ohutsoonist üles ja kuna ei jõua teda enam eemale ajada, peavad linna kaasa tooma. Formaalse hariduseta Chris peab kiiresti kosmoselinna eluga kohanema ja ennast kuidagi linnale kasulikuks tegema. Väike pettumus pärast paljulubavat esimest lugu. Ei saa siin sotti, kuidas linn õieti toimib ja häirib see 19. sajandi lõpu jänkide self-made-man filosoofia, et kui on piisavalt pealehakkamist, siis suudab üks inimene mida iganes korda saata. Üldse jääb siit mulje, et nii esimeses linnas kui ka New Yorgis, kuhu Chris edasi kaubeldakse, on umbes 20-30 elanikku.

Kolmanda lühiromaani “Earthman, Come Home” peategelane on New Yorgi väga pikaaegne linnapea Amalfi. Kui eelmised kaks olid sissejuhatus ja eellugu ja järgmine toimub juba lendavate linnade ajastu järgses maailmas, siis see on see õige lendavate linnade raamat, New York vuhiseb tähtede vahel ringi, ajab äri, satub kasumit taga ajades ühest tsivilisatsiooni muutvast seiklusest teise ja nihverdab end kõigist võitjana või vähemalt elusalt välja tänu Amalfi kogemustele ja geniaalsusele.

Kokkuvõttes on kosmoses lendavate linnade maailm koos oma leiutiste ja arenguga väga huvitav, palju huvitavam kui sinna maailma paigutatud lood ise. Aga ei saa salata, et ka neis peitub oma sarm – mõnus ulme kuldajastu tunne ja kohati on need lausa oma ajast ees, meenutades rohkem 1980ndate hard science fictionit.

Viimases loos tulevad Blishi nõrkus ja tugevus kõige selgemalt välja. Njuujorklased on leidnud omale koduplaneedi ja seal väga mugavalt sisse seadnud. Avastajahing neis on kadunud ja Amalfi tunneb ennast seal võõra ja üleliigsena. Siis lendavad kohale vanad tuttavad planeediga He ja toovad uudiseid vältimatuna näivast maailmalõpust. Lugu on paras möga – saba ja sarvedeta, aga ideed annavad hea ulmeka tunde kätte ja panevad kergelt õhku ahmima.

Roy Jacobsen “Valge laam”

Õieti ei peakski “Valge laama” kohta midagi eraldi ütlema. See on “Nähtamatute” järg, nii olemuslik, et tegelikult võiks need kaks romaani vabalt olla ka ühtede kaante vahel.

Aeg on edasi läinud. On 1940ndad. Saar aga on sama, sama kitsi ja kaunis ja ohtlik, õhustik on sama, kus ta saakski teistmoodi olla, kui tuul ja vesi on samad, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta ja talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Inimesed on samad niisamuti, elavad ja surnud. Lihtsalt ühest raamatust on saanud kuidagi märkamatult teine.

Kuskil on puhkenud sõda, saart puudutab see riivamisi, aga sama tugevasti kui iga-aastased talvetormid, kuigi on sama hoomamatu nagu kõik, mis jõuab saarele üle vee.

Niisamuti nagu sõda (või torm) algas, ta ka lõpeb, aga see on vaid lühike hingetõmbeaeg, sest iga järgmine torm on alati esimene.

“Ingrid näeb seda kõike, ise poolunine, näeb, et esimene talvetorm on teel.”

PS Väga ilus ja tõsine raamat.

Karl Ristikivi päevaraamat 1957-1968

Karl Ristikivi on mul olnud üks lemmikuid Eesti kirjanikest juba ammusest ajast. Tema paguluses kirjutatud ajaloolistest romaanidest õhkub mingit soojust, targa inimese filosoofilist mõistmist ja tühjast-tähjast heas mõttes üleolemist. Seda veidram on pilt, mis avaneb Ristikivist tema päevikus.

1957. aastal, kui ta seda päevikut alustas, oli ta 44aastane, kibestunud vanapoiss, kes tõõtas ametnikuna Rootsi haigekassas ja tegi tööd, mida ta vihkas. Ta tervis oli läbi ja ta pidas ennast juba vanaks inimeseks, kelle surm võib tulla iga kell. Päev läbi värises ta tööl, et tuleb mõni kontroll, kes avastab, kui kehvalt ta oma tööd teinud on, ning kirus Rootsi kolleege, keda tema meelest edutati ebaõiglaselt kiiresti ja kes suhtusid temasse kui pagulasse halvasti.

Pärast tööd koju jõudes oli ta tavaliselt liiga väsinud, et midagi teha. Meelelahutuseks kuulas ta oma grammofonist klassikalist muusikat või raadiost raadioprogramme (telekat tal polnud, see oli haruldus), luges krimkasid, käis väga palju kinos, kus vaatas kõike alates vesternitest ja lõpetades tänapäeval klassikaks saanud kvaliteetfilmidega. Maitse poolest ei olnud ta eriline snoob, Bergman talle ei meeldinud ja Antonioni käis kah, “Jalgrattavaras” oli “punane möga”. Vahel käis ta jalgpalli vaatamas. Kui raadiost tuli viktoriin, ei võtnud ta isegi telefonikõnesid vastu.

Alalõpmata vaevasid teda kõhuvalu, peavalu, hambavalu. Tal oli sees kopsutuberkuloosi eluohtlik vorm, mistõttu pidi ta iga aasta röntgenis käima, et võimalik haiguse levik avastataks. Selle päeviku ajal haigus ei levinud.

Ristikivi elas puhkusereiside nimel, milleks kogus pool aastat raha. Ikka pikem reis kevadel ja lühem sügisel. Ühel sellistest leidis ta endale Kreekast meelepärased noormehed ja suhtumisest neisse saab tänapäeva inimene aru, et kirjanikuhärra oli homo.

Üksik, õnnetu, kibestunud ja hirmul keskealine mees. Päriselu härra Mõrumann, kelle päevikusissekanded on mõrudad ja üksluised nagu ta elu. 1060 suures formaadis lehekülge!

Ometi oli see üle pika-pika aja üks paremaid raamatuid, mida ma hoiaks hea meelega oma kodus riiulis. See lihtsalt mõjub teraapiliselt. Mõtled, et sul kehv töö. Võtad Ristikivi päeviku juhuslikust kohast lahti ja saad aru, et tema hirm ametnikutöö osade, näiteks inimestega suhtlemise ja ülemuste ees olid lausa haiglaslikud. Tunned ennast üksikuna? Loe 5 lk suvaliselt valitud päevikulehekülge. Kahtled, kas su blogil on mingit mõtet? Vaata Eesti kirjanduse suurmehe mannetuid sissekandeid. Arvad, et sinust ei saa kunagi kirjanikku? No mida, see hall ja väiklane ametnikuhing, kes lasi oma katkisel vannikraanil mitu kuud niriseda, sest ta ei julgenud koristamata vannituppa remondimeest kutsuda ja koristamiseks ei leidnud jõudu, suutis kirjutada. Ja mitte nii, et vaim tuli peale ja ta muutus kellekski teiseks. Natuke aega arendas mõnda enam-vähem ideed. Oli tohutus infosulus, sest tol ajal polnud internetti ja kättesaadava ajalookirjanduse valik oli tal õige väike. Ja hakkas hambad ristis, umbes tempoga 1 lk õhtu jooksul kirjutama. Poole aastaga sai käsikirja mustandi valmis, siis kirjutas selle kriitilise pilguga täiendades ja toimetades ümber ja tempoga romaan aastas muudkui küttis. Tulemus tundus talle enamasti piinlikult kehv.

Mis ma ikka seletan. Muretsege endale see raamat ja lugege ise. Kindlasti pole mõtet ehmatada raamatu mahu pärast. Seda ei pea lugema nii nagu mina – järjest ja algusest lõpuni. Piisab paarist leheküljest, et hakkaks korraga kurb ja naljakas ja ongi eesmärk täidetud.

Roy Jacobsen “Nähtamatud”

“Maria mõtleb järele ja ütleb ei, see oli hea surm, ta suri siis, kui pidi, sellega on nii nagu paljude muude heade asjadega, seda on võimatu märgata.”

“Nähtamatud” kõnelebki esmapilgul nähtamatutest asjadest, sellest, mis on justkui nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olegi olemas. Kui sa just ei satu elama paigas, mis ei lase sul unustada.

Selliseid paiku jääb üha vähemaks ja sellest on kahju. Ka “Nähtamatute” paika – üht Norra looderanniku saarekest – ei ole enam olemas, vähemasti  mitte niisugusel moel, nagu ta oli 1920ndatel. Sest kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu.

Ometi on just seal võimalik märgata märkamatut ja ühe päeva sisse, harva küll, aga siiski, mahub mitu päeva. Kuskil mujal ei juhtu seda kunagi.

“Siis tundub neile, justkui oleks tööpäev jäänud poolikuks, või otsekui oleks vanasse päeva sündinud päris uus päev, ja nad võivad jälle vikatitel käia lasta.”

Andrzej Sapkowski “Times of Contempt” (Wiedzmin 4)

Ei ole seda veel eesti keeles ja oodata ei jõua. Lugesin ingliskeelset. Kaks esimest juttudest koosnenud osa täitsid rohkem tegevuspaiga ja nõiduriameti tutvustamise ülesannet. Kolmas osa ja esimene romaan “Haldjate veri” tegi selgeks, et see maailm senisel kujul kaua ei püsi.

Neljandas osas lähebki mölluks. Maailma jõudude tasakaal on paigast nihkumas. Suurriigid teevad kõik mis nende võimuses, et Cirit enda kätte saada. Geralt ja Yennefer omakorda üritavad tema jälgi kaotada.

Sõda puhkeb, kui võlurite konsiiliumis hakkab üks pool teist veristama. Võlurid notivad üksteist, Ciri ja Geralt pääsevad sellest möllust imekombel eluga, kuigi teineteise saatusest kumbki midagi ei tea. Ciri leiab end üksi teisest maailma otsast, Geralt on aga nii sodiks tümitatud, et osa lõpuni on ta metsas haldjate hoole all.

Peab ütlema, et just selle maailmasõja-madina pärast meeldis see osa mulle varasematest vähem. Minu poolest poleks Sapkowskil üldse vaja olnud mingit suurt lugu välja mõelda, vaid oleks siiani võinud iga paari aasta tagant välja anda jutukogu Geralti tööalastest vägitegudest. Mis ei tähenda, et see raamat halb oleks.