Minu suviste koolivaheaegade päevad maal nägid välja umbes nii – ärkamine, kiire hommikusöök, peenarde kastmine, jalgpall ja ujumine, õhtusöök, jalgpall ja ujumine. 1986. aastast olin tulihingeline vutifänn (olin siis 11). Üks mu lemmikraamatuid oli 1970. aastal välja antud “Jalgpall. Minevikust tänapäevani”. See oli erutav lugemine juba seepärast, et päris suur osa raamatust oli Eesti jalgpalli ajaloost. Hooaegade kaupa olid kokku võetud kõik Eesti Vabariigi jalgpallimeistrivõistluste hooajad, ümber olid jutustatud kõik tähtsamad Eesti Vabariigi koondisemängud ja tutvustatud vabariigiaegseid jalgpallisangareid. Ajal, kui Eesti Vabariigi mainimise eest võis koolis märkuse saada ja Eesti jalgpall oli nii viletsas seisus, et raske oli uskuda, et seda kunagi siin üldse mängitud oli. Nii juhtuski, et mu lemmikjalgpallur oli ennesõjaaegse Eesti koondise väravavaht Evald Tipner, keda ma polnud kunagi oma silmaga mängimas näinud.
Ajad on muutunud. Meelelahutuse, sh profijalgpalli konkurents vaatajate silmapaaride pärast on viinud selleni, et võid telekast vaadata tipptasemel jalgpalli 24 tundi ööpäevas, ainult et kui midagi head on liiga palju, ei viitsi enam vaadata, huvi lahjeneb. Eesti jalgpallikoondise mängud on rutiin ja meie paik maailmas umbes selline, kus olema peakski – vahel hüppame koondisega üle oma varju, aga kui vaadata, mis välisklubides meie parimad mängumehed mängivad, siis oleme just üks väikeriik. Suur osa koolipoisse käib päris jalgpallitrennis, kust üksikud lootustandvamad lõpuks välja sõelutakse ja proffideks tehakse. Aga pargis lapsed jalgpalli enam ei mängi.
Miks ma seda kõike seletan? See on kontekst, mida on vaja teada, et mõista seda tunnetesegu, mis mind valdas Tiit Lääne 2005. aastal välja antud Evald Tipneri elulooraamatu lugemise ajal. Blond hiiglane Tipner sai jalgpalluriks umbes Eesti vabariigi iseseisvumise ajal ja lõpetas karjääri koos Eesti vabariigi kadumisega. Saksa okupatsiooni ajal tegi ta küll vist veel paar mängu. Jalgpall ei olnud siis veel nii täiuslikult välja kujunenud ülemaailmne masinavärk oma jalgpallipüramiidiga, milles iga riigi ja maailma parimaid selgitatakse regulaarsete ja väljakujunenud süsteemiga võistlustel. Kui Tallinna Spordi jalgpallivõistkond tekkis, ei peetud veel Eesti meistrivõistlusi jalgpallis. Mehed otsisid endale kodu- või välismaalt mõne vastase ja mängisid. Piirjooned linnakoondiste, klubide ja riigikoondiste vahel olid hägused. Profijalgpall oli esialgu mõnes riigis. MM-ini jõuti 1930. Kõige tähtsam jalgpallisündmus oli Balti turniir ja kõige vihatum vaenlane väljakul Läti.
Seda oli huvitav lugeda, aga siin on ka ühe selle raamatu probleemi juured. Mis tähendab spordisangar ja erakordne väravavaht? See ei ole ju kergejõustik, kus võistlustel saab kohti ja fikseeritakse tänapäevastegagi võrreldavaid tulemusi. Eesti koondis ei saanud kuigi palju võite Euroopa suurte üle. Selles raamatus peavad Tipneri vägevust tõestama epiteedid tolleaegsetest ajalehtedest. Näiteks Rootsi lehed kiitsid pärast eestlaste südi mängu Rootsi koondisega Tipneri üheks Euroopa paremaks väravavahiks. Aga spordipressil kipuvad ülivõrded vastase kohta ootamatu kaotuse või viigi korral liiga kergesti tulema. See on nii praegu, aga küllap oli ka vanasti. Kindlasti on üks kriteerium see, et Austria ja Ungari profiklubid meelitasid järeleandmatult, üks vist lausa kaks aastat järjest Tipnerit enda juurde, aga mees jäi karjääri lõpuni truuks Spordile. Tänapäeval on seda veider lugeda. Igaks juhuks tuleb vist lisada, et Ungari ja Austria olid tollal mõlemad jalgpallimaailma vägevad. Midagi ei ole teha, Tipneri lugu ei mõju aastal 2019 enam nii nagu 1930ndatel või 1980ndatel ja selles ei ole süü Tiit Läänel.
Küll süüdistan autorit viisis, kuidas raamat on kirjutatud ja välja antud. Esiteks on raamatu formaat jõle – 250 lk A4 suuruses ja liimköites, kusjuures font on väike (pildid ja infokastid oleks saanud ka tavapärasema suurusega raamatusse mahutada, kõik teised ju saavad). Teiseks on lugu korralikult läbi kirjutamata ja Tipner justkui ei olegi selle peategelane. See on lihtsalt Eesti Vabariigi jalgpallikroonika aastate kaupa, kus vahel vaob Tipner hoopis silmapiirilt ja tihti saavad võrdselt tähelepanu kõrvalised ja tähtsad mängud. Ma saan aru, et ei saa jutustada väravavahi lugu, kui ei puuduta väljakumängijaid. Aga tähtsa ja kõrvalise vahekord on siiski vale. Kiiduväärselt on Lääne raamatusse paigutanud infokastid Eesti jalgpallurite elulugudega, aga mitmel neist ei olnud näiteks märgitud surmadaatumit, kuigi selleks ajaks, kui raamat ilmus, oli mees juba siit ilmast lahkunud. Puudulik sisu toimetamine.
Võimalik, et ükski toimetaja või keeletoimetaja pole seda raamatut enne trükki vaadanudki. Lausa tigedaks ajasid iga paari lehekülje järel korduvad epiteedid, kirjavead mida mõnes peatükis oli kohe igal leheküljel mitu, ebaühtlane kirjavahemärkide kasutamine.
Siiski on mul hea meel, et raamatu läbi lugesin. Eriliseks teeb selle raamatu originaalmaterjal. Lääne kirjutab kaassõnas, et mõte Tipnerist raamat kirjutada tuli tal juba 1980ndate alguses. Ilmselt on ta siis teinud intervjuu Evald Tipneri lese Helgaga, kes on nüüd juba meie hulgast lahkunud. Päris palju saab sõna ka Tipneri õetütar. Sellist materjali juba internetiarhiivide vanad lehenumbrid ei asenda. Ja tõele au andes hakkab Tiit Lääne vabalt kulgeda lastav lugu siiski tööle, kui näed, kuidas Vene okupatsioon täiesti muuseas ja mõne aastaga tappis ja hävitas väga suure osa Eesti jalgpallureid. Mõne tapsid sakslased, mõni hukkus rindel. Need, kes emigreerusid, elasid enamasti pika elu, need, kes Eestisse jäid surid pigem noorena, aga vähemalt kolmandik selle raamatu tegelastest suri Vene vangilaagrites või asumisel 30-40aastastena.
Kirjakoi 