Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

“Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus,/mitte see mis oli, vaatan mina ise,/ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.”

Need Ene Mihkelsoni read on Hainsalu valinud oma “Üheksavägise” motoks.

Üks väheseid kordi, võimalik, et ainuke, mil moto on põhjendatud. Mu arust. Sest kes neid motosid ikka nii väga viitsiks lugeda, eriti šoti kriminaalromaanide puhul, eks ole, ja nende üle mõtelda. Motod on ikka rohkem nagu autori eraasi, mis puutuvad kirjutajasse, mitte lugejasse.

Aga mitte “Üheksavägise” puhul. Hainsalu lõpetab oma raamatu tõdemusega, et tema on. Mina olen. Alati on olevik, mis jääbki kestma.

Ma poleks “Üheksavägist” lugenud, kui memm  ei oleks seda kiitnud. Kui see ei oleks teda puudutanud ja liigutanud. No ja selge see. Nii nagu mind on puudutanud ja liigutanud Kati Murutari “Projektilaps Pärnust” ja Veiko Märka “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”, puudutas “Üheksavägine” memme.

Puudutamiseks peab olema üks aeg ja üks ruum.

Ometi puudutas “Üheksavägine” ka mind, mingil moel on selle ruum ja aeg ka minu omad, kasvõi sedapidi, et nii mõnedki seigad minu-eelsest või minuga paralleelsest “Üheksavägise” aegruumist olid mulle juba teada ja tuttavad. Memme juttudest.

Eks needki ole olevik. Mis jääb kestma.

PS Et see nüüd jälle meelest maha ei läheks, siis olgu see siia kirja pandud.

See raamat, mille kohta ma Tarmole ükskord ütlesin, et tuleb kindlasti lugeda, ja mille kohta Tarmo tükk maad hiljem küsis, et mis raamat see oli, see eesti kirjaniku, elusoleva kirjaniku raamat, mida peab lugema, aga ei ole Õnnepalu ega Luik, ja mida ma toona kuidagi ei suutnud meelde tuletada, see on Lehte Hainsalu “Kellakuuljad” – suurepärane raamat.

 

John Maxwell Coetzee “Elizabeth Costello”

Esseistika ja romaani piiril balansseeriv “Elizabeth Costello” on painav mõtiskelu lugude jutustamise olemusest.

See raamat (või peategelane või autor, mine sa võta kinni) on nagu kass.

“Suur kass, kes jätab hetkeks oma ohvri sisikonna rahule ja heidab teile üle lahti rebitud kõhu külma kollase pilgu.”

Lõpuks oleneb lugejast, kui palju (või kaua) ta välja kannatab. Toda ainitist pilku ma mõtlen.

Teine tsitaat ka:

“Täpsemalt öeldes, ta ei ole enam kindel, et see, mida inimesed loevad, teeb neid alati paremaks. Veelgi enam, ta ei ole kindel, et kirjanikud, kes söandavad puutuda hinge tumedamaid sügavusi, saavad sealt alati puutumata tulema. Ta on hakanud mõtlema, kas üldse on hea kirjutada seda, mis huvitab, veelgi vähem lugeda, mis huvitab.”

Ja veel üks, et asi kohe päris selge oleks, kuigi selge ei ole siin midagi. Iga väidet (ja vastuväidet) on võimalik ümber lükata, ja nii lõputult. Autor meelitab lugeja labürinti.

“See, mida me kirjutame, võib meid ohtu seada, ma vähemalt usun nii. Sest kui sellel, mida me kirjutame, on jõudu muuta meid paremateks inimesteks, siis on sel kindlasti ka jõudu meid halvemaks muuta. Ma ei tea, kas olete sama meelt?”

PS Teagi nüüd… Coetzee – too nähtamatuse sekretär – pälvis 2003. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Ma kahtlustan, et lugude jutustamise eest.

PPS Peab kindlasti Lehtele soovitama.

Roy Jacobsen “Rigeli silmad”

“Nähtamatud” ja “Valge laam” – Barrøy triloogia kaks esimest osa – on paigalolek. “Rigeli silmad” on liikumine.

Selline (psühho)geograafiline erinevus.

Eraldatud Barrøy jääb maha. Ingrid võtab oma tütre ja asub teele, et leida Kaja isa. Sõda, mis saarestikku päriselt peaaegu et ei puutunudki, on läbi, aga selle jäljed on kõikjal, neid jälgi mööda Ingrid lähebki. Ajal, mil kõik kardavad mäletada, ja veel rohkem seda, mida võivad mäletada teised.

Ingrid tahab mäletada, mäletabki, aga tahab veel rohkem, ta tahab aru saada, head see ei too, kuidas saakski, aga teisiti ta ei või, sest kuidagi tuleb ju puhtaks saada, olgugi vesi liiga must, pidagugi kõik teda imelikuks, ja see on seda väärt.

Sest lõpuks, olgu või mitmekümne aasta pärast, tuleb keegi ja paneb selle kõik kirja, kirjutab üles sellegi, mida polnud võimalik mõista 1946. aastal, mil tõesse suhtuti… hoolikalt, teisiti ei saanudki, sest puudus distants.

“Ja seda kõike rääkis ta samasuguste lühikeste ja hingeldavate lausetega nagu too koeraga Carl oli jutustanud oma laevahukkudest, otsekui tahaks sellega juba ühele poole saada, just nagu toimuks riigis suurpuhastus, millest pidi osa võtma kogu rahvas.”

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

Sellel planeedil (mis võib olla ka Maa kauges tulevikus) on maapõu väga rahutu. Ebatavalise seismilise aktiivsuse tõttu tabab elavat vahetevahel viies aastaaeg, vahel aastateks, vahel isegi aastakümneteks pikenenud talv, mis on põhjustatud seismilisest aktiivsusest või mõnest muust suurest keskkondlikust muutusest – näiteks paiskub õhku tohutu kogus vulkaanitolmu, mis katab päikese. Kui see on piisavalt pikk, võib see hävitada terveid rahvaid, kellel ei ole viienda aastaaja üleelamiseks kogutud piisavalt varusid.

Osal inimestest on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse. Teisisõnu ära hoida või põhjustada näiteks maavärinaid. Neid nimetatakse orogeenideks ja tavainimesed kardavad neid nagu katku. Kui laps on orogeen, siis tuleb sellest võimudele teada anda ja kaitsjate klanni kuuluv erioskustega isik viib ta keiserlikku pealinna vastavasse õppeasutusse, kus orogeene õpitakse oma võimeid kontrollima ja juhtima. Sageli aga lüüakse selline laps lihtsalt maha, et ta mõne kontrollimatu emotsioonihoo ajal oma võimetega kogemata tervet küla ära ei tapaks.

Raamatu alguses avastab väikses asulas õpetajana töötav proua Essun, et ta mees on tapnud nende pisipoja ja põgenenud koos tütrega. Essun, kes on oma orogeenivõimeid rahva eest hoolikalt varjanud, teab, miks mees poja tappis ja asub retkele oma tütart päästma. See lugu vaheldub peatükkidega pisikesest Damayast, kes viiakse orogeenide kooli, ja noorest naisorogeenist Süenist, kes koos väga võimsa meesorogeeniga saadetakse tegema üht esmapilgul lihtsat tööd – puhastama väikelinna sadama sissepääsu korallidest.

Pean tunnistama, et “Viies aastaaeg” meeldis mulle väga, aga miks, sellest ei olnud üldse lihtne aru saada. Selgelt ei ole “Lõhutud maa” maailma parim ulmekas (kuigi sai Hugo). See toimub küll postapokalüptilises maailmas, aga mõtte jõul seismilist aktiivsust kontrollivad inimesed või veider humanoidne rass, kes liigub vabalt kivi sees, on siiski fantasy, leiab ka autor oma järelsõnas. Need ideed on värskendavad ja läbimõeldud (mitte nagu Brettil, kellel lihtsalt mingil põhjusel öösiti maa seest deemonid välja ronivad). Aga mitte parimad.

Ilmselt on see, mis muljet avaldab, viis, kuidas Jemisin oma lugu jutustab. Kuidas vähehaaval kooruvad lõhutud maa tegelased ja nende kaudu see maailm ise lahti. Ebatavalise väljamõeldud maa elanike avastamise põnevus.

Raamat on kirjutatud väga hästi. Algus läks vaevaliselt. Vahepeal tundus, et veerand tekstist on spetsiifilist Lõhutud Maa terminoloogiat – orogeen ja orogenees, kivitaju, geomest ja keet. Aga väike pingutus tasus ennast ära. Kui pärast “Viiendat aastaaega” “Oathbringerit” edasi lugesin, tundus Sanderson kirjutavat nooremale ja keskmisele koolieale.

Henning Mankell “Rootsi kummikud”

Pensionile jäänud ja saarestikku elama asunud arst Fredrik Welin ei ole eriti kena inimene. Pole kunagi olnud. Ei noore ega vanana. Alates sellest, et ta valetab ja sorib võõrastes asjades ning nuhib teiste järele ja lõpetades kõigi nende elus kohatud naistega, keda ta tegelikult üldse tõsiselt ei võta, ning täiskasvanud tütrega, kelle olemasolust polnud tal õrna aimugi.

Ta on pahur, endassetõmbunud, üksildane ja hirmul. Muidugi ei oska ta lõpuks kõige sellega suurt midagi peale hakata. Kes oskaks, kui ehk romaanitegelased välja arvata, aga nemadki mitte alati.

Iseennast võtab Fredrik Welin vägagi tõsiselt ja mingil paradoksaalsel moel tunduvad kõik need mitte tõsiselt võtmised seda isegi kinnitavad, nii et… tõenäoliselt oli Welin hea arst ja on lõppkokkuvõttes ka hea inimene aga… tegelikult ei ole see raamat ju üldse sellest.

Kõiki Mankelli romaane iseloomustab mingi sordiini all olev (kindlasti mitte põhja-euroopalik) kurbus ja lagunemine, modianolik fragmentaarsus ja päästmatult käest libisemise tunne, nagu koosneks kogu elu vaid unenäolistest hetkedest võõral ballil, kuhu on satutud kogemata ja mingil üdini mõistetamatul põhjusel.

Kas me kõik oleme vaid külalised oma elus?

Paistab, nagu oleks just see autori sõnum, mille ta on meisterlikult rüütanud põnevatesse (mõrva)lugudesse.

Mõned tsitaadid ka.

“Nagu alati, tõusin kohe üles. Voodisse lamama jäädes levib mure üle kogu keha.”

“Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.”

“Sügisööd on alati olemas olnud ja kestavad ka pärast mind. Mina olen ajutine külaline pimeduses, ei kunagi midagi enamat.”

“Seal oli endiselt baar. Kõhklesin, kas minna sisse. Mul oli hirm, et avan ukse minevikku ja astun kunagiste sündmuste keskele. Olin üpris veendunud, et baarileti ääres istub sama naine ja suitsetab sama sigaretti.”

PS Peale kõige muu teab Mankell, mis on päriselt tähtis: vana laud, liimijäänustega klaaspurk, katkine linnupuur, laululindude hooldamise juhend, tahmast puhtaks küüritud õunapuu ja kingapannal.

“Uues majas panin sellesse tuppa laua, mille leidsin surnud pääsukesi täis paadikuuri pööningult. Sellel laual seisid nüüd liimijäänustega klaaspurk ja vana katkine linnupuur. Laululindude hooldamise juhendit lehitsesin õhtuti enne magamajäämist. /…/ Silmitsesin õunapuud, mille olin seebi ja veega puhtaks küürinud. Puu oli nüüd endist värvi. Aga ma ei teadnud veel, kas ta ka vilju kannab. /…/ Põranda all maa sees plekkpurgis oli Giaconelli kingapannal. /…/ Augusti lõpp oli käes.

Sügis oli tulekul.

Kuid pimedus ei hirmutanud mind enam.”

Jaak Põldmäe “Eesti värsiõpetus”

Luule on minu jaoks siiani katkihammustamata pähkel – ei oska seda nautida. See ei tähenda aga, et ma ei püüaks sellele pihta saada. Ja kuna eile oli sobivalt emakeelepäev, võtsin ette Jaak Põldmäe monograafia “Eesti värsiõpetus” lootusega, et see on  lihtsakoelisele proosalugejale teejuht sügavamale luulekunsti salamaailma. Tutkit. Mitte midagi ei saanud aru.

Põldmäe  kirjutas eessõnas, et keskkooli tasemest peaks selle raamatu mõistmiseks piisama, aga umbes kaks kolmandikku jooksis must täiesti jälgi jätmata läbi. Eriti hull oli 5. peatükk meetrikast, mis koosnes sellistest lausetest: “Seega täidetakse eesti silbilis-rõhulise jambi anakruusi nii rõhuliste kui ka rõhuta silpidega ning statistika kinnitab, et eesti jambi esisilbi keskmine rõhutugevus läheneb iktuste keskmisele rõhutugevusele; nii on jambi anakruus iktuse ja mitteiktuse vaheastmeks.” Suhteliselt arusaadav ja hariv oli peatükk stroofikast, mis kirjeldas ka kuulsaid klassikalisi luulevorme, nagu sonett, rondell või haiku.

Aga. Kui ma ei saanud ka suurt targemaks luuleteoreetiliselt, siis ootamatult aitas see raamat mul siiski luulega rohkem sõbraks saada. Selles on pea igal leheküljel mõni näide eesti luuletaja loomingust ja need olid (vähemalt selle krõbiseva teooriaga võrreldes) toredad. Lausa ootasin, et tuleks juba järgmine luuletus.

Robin McKinley “The Hero and the Crown”

Selle 1980ndate aastate tüdrukute-fantasy peategelane on kuningatütar Aerin. Aerin on tagasihoidlik ja teistsugune tüdruk. Oma surnud ema ta ei mäleta, aga kuulujutud räägivad, et too oli nõid, kes pani Damari kuningas Arlbethi endasse võluväel armuma. Seepärast ei armasta kuningriigi aadelkond tüdrukut.

Damari ajalugu uurides avastab Aerin vanadest raamatutest, et kuningriik pidas siis võitlust hiiglaslike tuldpurskavate draakonitega.

Aerini aja draakonid ei ole muinasjuttude hiiglased, vaid inimesele nabani ulatuvad nuhtlused, kes teevad siiski tüütult palju kahju, tekitades väiksemaid tulekahjusid, tappes lambaid ja hooletute vanemate väikseid lapsi. Nende mahalöömine on väga tüütu.

Aerin katsetab kolm aastat maarohtudega ja segab valmis segu, mis kaitseb tule eest. Eeldused naiskangelase sünniks on loodud.

Seda raamatut ei vaeva küll tänapäeva noortefantasyte hädad, aga lugeda ei soovita ma seda siiski kellelgi. Oli üks põnev idee, realistlikud väiksed lohed. Muidu oli selle raamatu ainus maagia unustamisloits. Lugesin kaks esimest peatükki läbi ja ei mäletanud sisust mitte midagi. Proovisin uuesti, hoolikalt, aga ikka kippus mõte esimesel võimalusel mujale rändama. Igav ja elutu raamat.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Naine, kes ihkas õiglust”

Sebastian Bergmani sarja kuues raamat tuntud headuses, aga muidugi hoopis teine tera kui Hamish Macbethi lood.

Samuti ühtlane sari, aga – seotud rohkem kui mõni teine. Macbethi puhul näiteks pole eriti vahet, mis järjekorras lugeda. Aga Bergmani puhul – ma ei soovitaks alustada keskelt või lõpust. Alustada tuleks algusest.

Sest erinevalt Macbethi sarjast, mille osi seovad omavahel ainult miljöö ja tegelased kogu oma meisterlikult värvikirevas ja sõbralikus, aga ülimalt konstantses koosluses, on Sebastian Bergmani lood täis eksistentsialset ängi, mis võtab üha uusi kujusid ja mis seal imestada – on ju autorid oma sarja juba pealkirjastanudki “Sebastian Bergmani needuseks” – ainuüksi see ütleb sisu kohta nii mõndagi. Miljööl pole neis romaanides vähimatki tähtsust ja selgepiirilistel karakteritel samuti mitte. Ängil aga küll.

Kui peaks valima, siis on paeluvamad just Bergmani ja uurimisrühma teiste liikmete elud, nende luukered kapis, mitte konkreetsed mõrvalood, toosama lahendamatuna näiv äng. Hoiab ju osade vahel põnevust just see, Bergmani, Ursula, Billi, viimasel ajal eelkõige Billi lood, mitte kuritööd ise. Ühe kriminaalromaani kohta üsna meisterlik võte.

PS Huvitav, kas autorid tüürivad lõpu poole? Sellest oleks kahju, aga Billi, tundub, eriti kaua enam jätkata ei saa, lugu viitab sellele, et varem või hiljem tuleb kõik välja. Või on autoritel veel midagi varuks? Ma ei imestaks.

Bergmani endaga muidugi võiks jätkata lõputult.

Urmas Vadi “Neverland”

Elina karjub oma mehele, keskealisele õppejõule Margole, kui see temaga seksida tahab, et Margo on talle elu aeg vastik olnud ja jätab mehe maha. Veerand vene päritolu marueestlane Roman valmistub saama isaks ja loodab saada perekonnapeaks, tulevane ema Sigrid peab Romani aga spermadoonoriks, keda ta oma elus edaspidi näha ei taha. 70aastane endine kuulus näitleja Leena on teatrist kõrvale astunud ja tunneb ennast üleliigsena.

Urmas Vadi romaani “Neverland” tegelasi paistab alguses ühendavat põhiliselt see, et nende elud on ummikusse jõudnud. Siis paneb järsk raputus nad seda aktsepteerima ja olukorra sunnil peab igaüks neist leidma oma uue ja loodetavasti õige tee. Paistab, et leiavadki, kes seksuaalse vabanemise, kes eneseteostuse äris, kes kaitseliidus, aga… Elu ei kulge nagu eneseabiõpik, mis lubab, et kõik on võimalik, kui ainult oma elu enda kätesse võtta. See, kuidas tegelased seda avastavad ja kogevad, on vahel lausa pööraselt naljakas.

“Neverlandi” lugu, mida alguses ei paista tegelaste kõrval ollagi, on meisterlikult punutud ja läheb järjest põnevamaks. Ilmnevad ootamatud seosed. Seletuse saavad kõige jaburamad stseenid. Võite kindlad olla, et ükski detail ei ole seal niisama, vaid loo teenistuses. Hullumeelsuse kohad olid lausa geniaalsed – mäger ja hakklihakuningas!

See kõik kõlab nagu ülivõrdeis kiidulaul, aga tegelikult oli “Neverlandi” lugemine paras piin ja vahepeal tahtsin selle isegi pooleli jätta. Mulle käis nii hullusti närvidele Romani tegelaskuju. Häbitunne oli, umbes samasugune kui Maire Aunaste telesaateid vaadates või siis, kui miljonimängu esimeses küsimuses pakub inimene, et president Lincolni eesnimi oli Malcolm.

Tagantjärele on hea meel, et Romani välja kannatasin ja lõpuni lugesin.

M.C. Beaton “Malbe daami surm”

Konstaabel Hamish Macbethi 24. lugu. Kindla peale minek, nagu juba öeldud.

Üllatavalt ühtane tase nii pika sarja kohta, 24gi on juba muljetavaldav hulk, aga viimane see igatahes ei ole, ja miks peakski olema.

Joodikust inspektor Blairi abielu vananeva tänavatüdrukuga, korraldatud abielu muidugi, ja see, et konstaabel Macbeth kutsutakse Moskvasse, on ehk natuke üle võlli nagu ka see, kuidas Blair omakorda korraldas konstaabel Macbethi pantvangi võtmise, aga mis seal ikka.

Mõtlesin, kui mitu surma peaks jutti läbi lugema, et tüütuks muutuks, tõenäoliselt ikka lõpuks muutuks, aga kaks mitte. Kahe- või kolmekaupa olen neid ennegi lugenud ja varem või hiljem ikka ja jälle uue kallale asunud.

Et miks siis? Ma kahtlustan, et olen varem põhjusi üles lugenud, aga olgu siis veel. Võluv miljöö, Šoti mägismaa, paeluvad karakterid, kõik nood külaelanikud ja konstaablid-uurijad, too mänglev juhuslikkus, millega punapäine konstaabel mõrvalood lahendab. Ja nii edasi. Ei mingit linlikele kriminaalromaanidele omast eksistentsiaalset ängi.

Nii et loetagu 🙂 Mina ise teen väikese vahe.