Konstaabel Hamish Macbethi 24. lugu. Kindla peale minek, nagu juba öeldud.
Üllatavalt ühtane tase nii pika sarja kohta, 24gi on juba muljetavaldav hulk, aga viimane see igatahes ei ole, ja miks peakski olema.
Joodikust inspektor Blairi abielu vananeva tänavatüdrukuga, korraldatud abielu muidugi, ja see, et konstaabel Macbeth kutsutakse Moskvasse, on ehk natuke üle võlli nagu ka see, kuidas Blair omakorda korraldas konstaabel Macbethi pantvangi võtmise, aga mis seal ikka.
Mõtlesin, kui mitu surma peaks jutti läbi lugema, et tüütuks muutuks, tõenäoliselt ikka lõpuks muutuks, aga kaks mitte. Kahe- või kolmekaupa olen neid ennegi lugenud ja varem või hiljem ikka ja jälle uue kallale asunud.
Et miks siis? Ma kahtlustan, et olen varem põhjusi üles lugenud, aga olgu siis veel. Võluv miljöö, Šoti mägismaa, paeluvad karakterid, kõik nood külaelanikud ja konstaablid-uurijad, too mänglev juhuslikkus, millega punapäine konstaabel mõrvalood lahendab. Ja nii edasi. Ei mingit linlikele kriminaalromaanidele omast eksistentsiaalset ängi.
Nii et loetagu 🙂 Mina ise teen väikese vahe.
Kirjakoi 