Sebastian Bergmani sarja kuues raamat tuntud headuses, aga muidugi hoopis teine tera kui Hamish Macbethi lood.
Samuti ühtlane sari, aga – seotud rohkem kui mõni teine. Macbethi puhul näiteks pole eriti vahet, mis järjekorras lugeda. Aga Bergmani puhul – ma ei soovitaks alustada keskelt või lõpust. Alustada tuleks algusest.
Sest erinevalt Macbethi sarjast, mille osi seovad omavahel ainult miljöö ja tegelased kogu oma meisterlikult värvikirevas ja sõbralikus, aga ülimalt konstantses koosluses, on Sebastian Bergmani lood täis eksistentsialset ängi, mis võtab üha uusi kujusid ja mis seal imestada – on ju autorid oma sarja juba pealkirjastanudki “Sebastian Bergmani needuseks” – ainuüksi see ütleb sisu kohta nii mõndagi. Miljööl pole neis romaanides vähimatki tähtsust ja selgepiirilistel karakteritel samuti mitte. Ängil aga küll.
Kui peaks valima, siis on paeluvamad just Bergmani ja uurimisrühma teiste liikmete elud, nende luukered kapis, mitte konkreetsed mõrvalood, toosama lahendamatuna näiv äng. Hoiab ju osade vahel põnevust just see, Bergmani, Ursula, Billi, viimasel ajal eelkõige Billi lood, mitte kuritööd ise. Ühe kriminaalromaani kohta üsna meisterlik võte.
PS Huvitav, kas autorid tüürivad lõpu poole? Sellest oleks kahju, aga Billi, tundub, eriti kaua enam jätkata ei saa, lugu viitab sellele, et varem või hiljem tuleb kõik välja. Või on autoritel veel midagi varuks? Ma ei imestaks.
Bergmani endaga muidugi võiks jätkata lõputult.
Kirjakoi 