Sellel planeedil (mis võib olla ka Maa kauges tulevikus) on maapõu väga rahutu. Ebatavalise seismilise aktiivsuse tõttu tabab elavat vahetevahel viies aastaaeg, vahel aastateks, vahel isegi aastakümneteks pikenenud talv, mis on põhjustatud seismilisest aktiivsusest või mõnest muust suurest keskkondlikust muutusest – näiteks paiskub õhku tohutu kogus vulkaanitolmu, mis katab päikese. Kui see on piisavalt pikk, võib see hävitada terveid rahvaid, kellel ei ole viienda aastaaja üleelamiseks kogutud piisavalt varusid.
Osal inimestest on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse. Teisisõnu ära hoida või põhjustada näiteks maavärinaid. Neid nimetatakse orogeenideks ja tavainimesed kardavad neid nagu katku. Kui laps on orogeen, siis tuleb sellest võimudele teada anda ja kaitsjate klanni kuuluv erioskustega isik viib ta keiserlikku pealinna vastavasse õppeasutusse, kus orogeene õpitakse oma võimeid kontrollima ja juhtima. Sageli aga lüüakse selline laps lihtsalt maha, et ta mõne kontrollimatu emotsioonihoo ajal oma võimetega kogemata tervet küla ära ei tapaks.
Raamatu alguses avastab väikses asulas õpetajana töötav proua Essun, et ta mees on tapnud nende pisipoja ja põgenenud koos tütrega. Essun, kes on oma orogeenivõimeid rahva eest hoolikalt varjanud, teab, miks mees poja tappis ja asub retkele oma tütart päästma. See lugu vaheldub peatükkidega pisikesest Damayast, kes viiakse orogeenide kooli, ja noorest naisorogeenist Süenist, kes koos väga võimsa meesorogeeniga saadetakse tegema üht esmapilgul lihtsat tööd – puhastama väikelinna sadama sissepääsu korallidest.
Pean tunnistama, et “Viies aastaaeg” meeldis mulle väga, aga miks, sellest ei olnud üldse lihtne aru saada. Selgelt ei ole “Lõhutud maa” maailma parim ulmekas (kuigi sai Hugo). See toimub küll postapokalüptilises maailmas, aga mõtte jõul seismilist aktiivsust kontrollivad inimesed või veider humanoidne rass, kes liigub vabalt kivi sees, on siiski fantasy, leiab ka autor oma järelsõnas. Need ideed on värskendavad ja läbimõeldud (mitte nagu Brettil, kellel lihtsalt mingil põhjusel öösiti maa seest deemonid välja ronivad). Aga mitte parimad.
Ilmselt on see, mis muljet avaldab, viis, kuidas Jemisin oma lugu jutustab. Kuidas vähehaaval kooruvad lõhutud maa tegelased ja nende kaudu see maailm ise lahti. Ebatavalise väljamõeldud maa elanike avastamise põnevus.
Raamat on kirjutatud väga hästi. Algus läks vaevaliselt. Vahepeal tundus, et veerand tekstist on spetsiifilist Lõhutud Maa terminoloogiat – orogeen ja orogenees, kivitaju, geomest ja keet. Aga väike pingutus tasus ennast ära. Kui pärast “Viiendat aastaaega” “Oathbringerit” edasi lugesin, tundus Sanderson kirjutavat nooremale ja keskmisele koolieale.
Kirjakoi 