“Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus,/mitte see mis oli, vaatan mina ise,/ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.”
Need Ene Mihkelsoni read on Hainsalu valinud oma “Üheksavägise” motoks.
Üks väheseid kordi, võimalik, et ainuke, mil moto on põhjendatud. Mu arust. Sest kes neid motosid ikka nii väga viitsiks lugeda, eriti šoti kriminaalromaanide puhul, eks ole, ja nende üle mõtelda. Motod on ikka rohkem nagu autori eraasi, mis puutuvad kirjutajasse, mitte lugejasse.
Aga mitte “Üheksavägise” puhul. Hainsalu lõpetab oma raamatu tõdemusega, et tema on. Mina olen. Alati on olevik, mis jääbki kestma.
Ma poleks “Üheksavägist” lugenud, kui memm ei oleks seda kiitnud. Kui see ei oleks teda puudutanud ja liigutanud. No ja selge see. Nii nagu mind on puudutanud ja liigutanud Kati Murutari “Projektilaps Pärnust” ja Veiko Märka “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”, puudutas “Üheksavägine” memme.
Puudutamiseks peab olema üks aeg ja üks ruum.
Ometi puudutas “Üheksavägine” ka mind, mingil moel on selle ruum ja aeg ka minu omad, kasvõi sedapidi, et nii mõnedki seigad minu-eelsest või minuga paralleelsest “Üheksavägise” aegruumist olid mulle juba teada ja tuttavad. Memme juttudest.
Eks needki ole olevik. Mis jääb kestma.
PS Et see nüüd jälle meelest maha ei läheks, siis olgu see siia kirja pandud.
See raamat, mille kohta ma Tarmole ükskord ütlesin, et tuleb kindlasti lugeda, ja mille kohta Tarmo tükk maad hiljem küsis, et mis raamat see oli, see eesti kirjaniku, elusoleva kirjaniku raamat, mida peab lugema, aga ei ole Õnnepalu ega Luik, ja mida ma toona kuidagi ei suutnud meelde tuletada, see on Lehte Hainsalu “Kellakuuljad” – suurepärane raamat.
Kirjakoi 