Colin Dexter “Mõrv kõrvalhoone numbris 3”

Oeh.

Küll mõne raamatuga saab ikka kurja vaeva näha.

See lobisev stiil, mille esimesi märke oli ka “Nicholas Quinni hääletus maailmas”… Õnneks vaheldus see mõnevõrra konkreetsemate dialoogidega, mille ajal sai natuke puhata.

Muus osas võiks “Mõrva kõrvalhoone numbris 3” võtta pisukese (kuigi vaevarikka) mõtteharjutusena, mida ma ju lõpuks tegingi, sest ma tahtsin ta ikkagi läbi lugeda, ja lugesingi. Lause-lauselt noid pikki konstruktsioone mitu korda üle, et esiteks – neist üldse aru saada. Ja teiseks – et veenduda, et tõesti-tõesti, interpunktsioon ja kongruents mitte ainult ei tundu olevat vigased, vaid ongi seda.

Samal ajal selgitab tõlkija märkustes omastava käände ülakoma ja s-iga tähistamise reeglipärasust inglise keeles.

Iseenesest isegi huvitav, aga mõrvalugu ise muutus lõpuks küllaltki tähtsusetuks.

John Varley “Titan”

“Titan” on USA ulmekirjanik John Varley 1979. aastal ilmunud romaan, mis avab Gaia-triloogia. Aastal 2025 kulgeb kosmoselaev Ringmaster, pardal seitse meeskonnaliiget, teaduslikule ekspeditsioonile Saturni ümbrusesse ja avastab seal hiiglasliku tehissatelliidi. Kui minnakse leidu lähemalt uurima, juhtub laevaga õnnetus. Meeskonnaliikmed ärkavad igaüks eraldi tehiskaaslase sees veidras maailmas. Naiskapten Cirocco Jones asub oma kaaslasi otsima ja kui on enamuse neist üles leidnud, väljapääsu taga ajama. Ta saab asjanduse sees elavatelt intelligentsetelt olenditelt teada, et asjandus on elav jumal Gaia. Cirocco järeldab, et välja pääsemiseks tuleb Gaia üles otsida.

Täielik pettumus. Olen siin blogis seni Varley kohta ainult kiidusõnu lausunud, aga see oli küll puhas ajaraisk. Tunnistan, et kosmoses lendava salapärase artefakti lood a la Clarke’i “Kohtumine Ramaga” ei ole mu lemmikud, nagu ka põlvkondade kosmoselaeva lood (metslased elavad oma suletud maailmas, kuni mõni nupukam neist avastab, et on tegelikult täheretkele saadetud kosmoselaeva elanikud, kes on oma eellased unustanud ja mandunud). Aga isegi kui need ulme alamžanrid mulle meeldiksid, ei muutuks see raamat heaks. Lugu on jutustatud igavalt. Tegelased käituvad nagu idioodid. See elu, mis Gaia sees on, meenutab 19. sajandi kirjanike jaburaid fantaasialende – intelligentsed kentaurid ja inglid, kelle vahel käib leppimatu sõda. Lõpplahendus sobiks hädapärast lühijutule. Ma lihtsalt ei saa aru, miks see jama võitis 1980. aastal Locuse auhinna ja oli nii Hugo kui ka Nebula nominent.

Colin Dexter “Nicholas Quinni hääletu maailm”

Üsna hea pealkiri, kas pole?!

Romaanil endal pole ka viga. Mõistlik (ja piiratud hulk) kahtlusaluseid, Oxfordi õpetlased viimane kui üks.

Vanad head Oxfordi intriigid.

Ja vahelduseks on päris kosutav, kui mõrtsukas kasutab vana head tsüaniidi selle asemel, et ohver mõne eriti võika riituse osana lihakirvega tükkideks raiuda.

“Nicholas Quinni hääletus maailmas” saab kuritegu ka enam-vähem rahulikult koos Morse`iga lahendada ega pea kogu aeg koos Lewisega mõistatama, mida Morse parasjagu on välja mõelnud.

Lõpuks läks ikkagi tüütuks.

Kui mõrtsukaks sobiks ümberlükkamatute asitõendite järgi ükskõik kes (kuigi midagi nagu ei klapi, mingi tähtsusetu pisiasi, eks ole) ja Morse (või autor) kõiki neid variante järjest läbi mängib, siis lõpuks nagu ei tahagi enam teada, kes on mõrtsukas. See muutub justnagu tähtsusetuks, sest lõppude lõpuks – mis vahet seal on?!

Aga noh… Kuidagi kohusetundest loed lõpuni.

Kuidas sa ikka krimonaalromaani pooleli jätad.

Tõnu Õnnepalu “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”

Tegelikult ei peakski seda raamatut lugema.

Eks ütle ju pealkiri – “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” – kõik ära. Kõik on nagunii selge.

Sest mis üllatusi sealt ikka võiks tulla? Mis seal ikka olla saaks? Ei saa ega olegi. Linnad ei muutu. Või siis muutuvad nii palju, et ei tunne enam ära. Kui on seesama, siis pole ju mõtet. On nähtud. Kui ei tunne ära, siis jälle – ei taha. Pole enam see. Kuigi “see” pole ükski paik nagunii enam kunagi. Ikka jääb midagi puudu. Aga inimene on rumal. Läheb ikka, kui ei lähe, siis mõtleb minna, kavatseb, nagu ootaks seal mingi hingeõnnistus.

Vanad linnad muidugi on vastupidavamad. Jäävad rohkem sellekssamaks. Ise ka ei muutu nii väga. Jääd ka sellekssamaks. Või siis ei jää, aga enamasti ikka jääd. Säsi on üks, seesama, kuigi aru saab sellest alles tagantjärele.

Linnasid (aga võib-olla üldse kõike) võib armastada nagu pühapäevahommikud või poolikut heegeldustööd, mille meister on käest pillanud ja ammu unustanud. Võib-olla on isegi kass selle peale magama keeranud. Sest mis need linnad muud on. Mis see Pariiski muud on. “Nagu mälestus millestki, mida pole olnud.

Need on ju kõige kaunimad mälestused.”

Kui üldse lugeda, kui üldse tagasi minna, siis ehk just tolle tõdemuse pärast.

N. K. Jemisin “Viies aastaaeg”

“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.

Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…

Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.

Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.

Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.

Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.

“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.

Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.

Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.

Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.

Jan Kaus “Kompass”

Seniloetu puhul on mul mulje, et Jan Kaus kirjutab hästi, aga jutustab vähe. Lood on kuidagi suvalised. Tegelased on päris head ja eriti osav on ta miljöö edasiandmises, aga jah, lugu ise kipub rööbastelt jooksma ja pärast mõtled, et oli siis vaja kakssada lehekülge teksti selle pärast paberile panna. “Kompassis”, mille ta ise on määratlenud miniatuurromaanina, suudab ta seda häda osavalt vältida. 110 umbes kolmandiku ulatuses tekstiga kaetud lehekülge, mille läbilugemiseks ehk poolteist tundi.

Ega siinne lugu – umbes 40aastane Tallinna ajaloolane ja raadiosaatejuht on ilma jäänud oma armastusest Annest ning vähehaaval selgub, miks – ole ju ka iseenesest midagi imepärast. Aga tänu lühidusele see töötab. Lühivorm muudab loo heas mõttes õrnaks ja armsaks. Lugeja saab nii äratundmisrõõmu kui ka mõtteainest, ilma et kirjanik oleks teemasid tüütuseni nämmutanud. Õnnestumine.