Seniloetu puhul on mul mulje, et Jan Kaus kirjutab hästi, aga jutustab vähe. Lood on kuidagi suvalised. Tegelased on päris head ja eriti osav on ta miljöö edasiandmises, aga jah, lugu ise kipub rööbastelt jooksma ja pärast mõtled, et oli siis vaja kakssada lehekülge teksti selle pärast paberile panna. “Kompassis”, mille ta ise on määratlenud miniatuurromaanina, suudab ta seda häda osavalt vältida. 110 umbes kolmandiku ulatuses tekstiga kaetud lehekülge, mille läbilugemiseks ehk poolteist tundi.
Ega siinne lugu – umbes 40aastane Tallinna ajaloolane ja raadiosaatejuht on ilma jäänud oma armastusest Annest ning vähehaaval selgub, miks – ole ju ka iseenesest midagi imepärast. Aga tänu lühidusele see töötab. Lühivorm muudab loo heas mõttes õrnaks ja armsaks. Lugeja saab nii äratundmisrõõmu kui ka mõtteainest, ilma et kirjanik oleks teemasid tüütuseni nämmutanud. Õnnestumine.
Kirjakoi 