“Viiendat aastaaega” soovitas mulle Tarmo.
Ma ei usu, et ma ilma temata oleks selle üldse üles leidnud. Või mine tea ka, aga…
Igatahes ütles Tarmo, et peaks ostma ja kinkima Piretile sünnipäevaks. Vist kinkis. Sest et Piretile (ja Tarmo ütles tookord, et kindlasti mulle ka) võiks see meeldida. Mõne aja pärast selgus, et see meeldib ka Tarmole endale. Muidugi läksin ma tipa-tapa poodi.
Tõesti meeldis ja päris mitmel põhjusel.
Muidugi – siis, kui Tarmo “Viiendat aastaaega” mulle soovitas, olid valimised alles kaugel ja seda, mis on praeguseks juhtunud, ei osanud keegi ette näha. Nii et “Viiendat aastaaega” lugedes tundsin ma esimest korda, missugune eskapistlik nauding võib olla üks korralik ulmeromaan.
Mitte mingeid paralleele, mitte mingeid sisearutelusid selle üle, kuidas ja kui täpselt on autor tegelikkuse härmalõngu nähtavaks mananud. Sest mingil hetkel saab lihtsalt mõõt täis. Ei jaksa. Enam.
“Viies aastaaeg” ei ole mingi ohuromaan. See on lihtsalt üks maailm, kuhu põgeneda. Mitte et seal miski nii väga hea ja ilus oleks, ei ole, see pole kaugeltki mingi utoopia, aga ka düstoopia mitte. On midagi nagu “Troonide mängu” või “Eluslaevnike” laadset. Üks maailm, mida uurida. Ühesõnaga – puhas nauding.
Mitte et see nii väga lihtne oleks. Rahu maailmaga enda kurssiviimine on paras katsumus, aga tasapisi hakkas minema. Loo jutustamise viis on imetlusväärne – kuidas kild killu järel asetub kõik oma kohale. Need vaheldumisi vaated, mitu silmapaari, mis lõpuks osutuvad kõik üheks ja samaks. Ja et lugu algab sellega, millega ta lõpeb.
Pärast lõppu lugesin alguse uuesti läbi. Kuigi – see lugu ei ole klassikaline ring, et kõik hakkab otsast peale. Niisuguseid ikka leidub ja needki on olemuslikult paeluvad. “Viiendas aastaajas” – lihtsalt jutustamise viis on ring.
Tegelikult ei olegi ma vist midagi sellist varem kohanud. Vähemasti ei tule meelde.
Kirjakoi 