Üsna hea pealkiri, kas pole?!
Romaanil endal pole ka viga. Mõistlik (ja piiratud hulk) kahtlusaluseid, Oxfordi õpetlased viimane kui üks.
Vanad head Oxfordi intriigid.
Ja vahelduseks on päris kosutav, kui mõrtsukas kasutab vana head tsüaniidi selle asemel, et ohver mõne eriti võika riituse osana lihakirvega tükkideks raiuda.
“Nicholas Quinni hääletus maailmas” saab kuritegu ka enam-vähem rahulikult koos Morse`iga lahendada ega pea kogu aeg koos Lewisega mõistatama, mida Morse parasjagu on välja mõelnud.
Lõpuks läks ikkagi tüütuks.
Kui mõrtsukaks sobiks ümberlükkamatute asitõendite järgi ükskõik kes (kuigi midagi nagu ei klapi, mingi tähtsusetu pisiasi, eks ole) ja Morse (või autor) kõiki neid variante järjest läbi mängib, siis lõpuks nagu ei tahagi enam teada, kes on mõrtsukas. See muutub justnagu tähtsusetuks, sest lõppude lõpuks – mis vahet seal on?!
Aga noh… Kuidagi kohusetundest loed lõpuni.
Kuidas sa ikka krimonaalromaani pooleli jätad.
Kirjakoi 