“Titan” on USA ulmekirjanik John Varley 1979. aastal ilmunud romaan, mis avab Gaia-triloogia. Aastal 2025 kulgeb kosmoselaev Ringmaster, pardal seitse meeskonnaliiget, teaduslikule ekspeditsioonile Saturni ümbrusesse ja avastab seal hiiglasliku tehissatelliidi. Kui minnakse leidu lähemalt uurima, juhtub laevaga õnnetus. Meeskonnaliikmed ärkavad igaüks eraldi tehiskaaslase sees veidras maailmas. Naiskapten Cirocco Jones asub oma kaaslasi otsima ja kui on enamuse neist üles leidnud, väljapääsu taga ajama. Ta saab asjanduse sees elavatelt intelligentsetelt olenditelt teada, et asjandus on elav jumal Gaia. Cirocco järeldab, et välja pääsemiseks tuleb Gaia üles otsida.
Täielik pettumus. Olen siin blogis seni Varley kohta ainult kiidusõnu lausunud, aga see oli küll puhas ajaraisk. Tunnistan, et kosmoses lendava salapärase artefakti lood a la Clarke’i “Kohtumine Ramaga” ei ole mu lemmikud, nagu ka põlvkondade kosmoselaeva lood (metslased elavad oma suletud maailmas, kuni mõni nupukam neist avastab, et on tegelikult täheretkele saadetud kosmoselaeva elanikud, kes on oma eellased unustanud ja mandunud). Aga isegi kui need ulme alamžanrid mulle meeldiksid, ei muutuks see raamat heaks. Lugu on jutustatud igavalt. Tegelased käituvad nagu idioodid. See elu, mis Gaia sees on, meenutab 19. sajandi kirjanike jaburaid fantaasialende – intelligentsed kentaurid ja inglid, kelle vahel käib leppimatu sõda. Lõpplahendus sobiks hädapärast lühijutule. Ma lihtsalt ei saa aru, miks see jama võitis 1980. aastal Locuse auhinna ja oli nii Hugo kui ka Nebula nominent.
Kirjakoi 