“Tormirinne” on Jim Butcheri “Dresdeni toimikute” sarja avaraamat. Sarjal pole midagi tegemist Dresdeni, Saksamaa või näiteks ajarännuga, nagu ma kunagi nime põhjal otsustasin, vaid hoopis võlur Harry Dresdeniga, kes teenib leiba Chicagos eradetektiivi ja politseikonsultandina. Muidu selline tüüpiline humoorikas hard-boiled krimka, aga peale maffiabosside on ka maagide nõukogu kaela peal, saatuslik uksest sisse astuv naine, on tõenäoliselt vampiir, doktor Watsoni asemel on keldris kõnelev pealuu, õigemini sellesse aheldatud iidne ja võimas võlur, kes jagab Harryga oma teadmisi ja hoolitseb poolte teravmeelsuste eest.
“Tormirindes” palkab naisterahvas Dresdeni otsima oma avikaasat, amatöörmaag Victor Sellsi. Samal ajal nõuab ta abi Chicago politseileitnand Karrin Murphy, kes peab lahendama väga võika topeltmõrva – kallist sviidist on leitud seksiv paarike, mõlemal südamed arusaamatul viisil välja rebitud. Dresden saab taluda palju ähvardusi, äraostmiskatseid, kolakaid, aga ei anna alla ja veab end visalt lahenduse poole.
Kaasaja linnafantasyd on juba nii pikka aega ülipopulaarsed, et neid ei saa enam moeröögatuseks nimetada. Küllap on Dresdeni sarnaseid asju ka lademetes. Ma ei ole selle valdkonna ekspert, pigem teen järeldusi arvustustest. Lugenud olen Kevin Hearne’i “Iron Druidi” sarja, mis mulle väga meeldis. Kui siis seda keegi nimetas täitsa kobedaks Dresdeni toimikute laadis kirjanduseks, siis tuli mul Butcherit muidugi proovida. Seda enam, et sarja on hakatud ka eesti keeles päris hea tempoga välja andma. Samal ajal juhtus Sonyst või Foxist veel Dresdeni sari ka tulema.
Oli tore lugemine, aga mitte erakordne. Krimkaosa kandis minu arust kenasti välja. Rõhk peakski žanrimääratluses olema sõnal ‘krimka’. Sobib meelelahutuseks pikal bussisõidul või haiglas. Sarja kokkukogumine raamaturiiulisse oleks ruumiraisk.
Kirjakoi 