Anne Swärd “Vera”

vera

Ma ütleks, et puhas raiskamine.

Ühele korralikule (ja hästi, isegi paeluvalt kirjutatud) Põhjamaade romaanile kohaselt algab “Vera” suurejoonelise kirjelduse ja sündmusega, millele võiks järgneda tõeliselt mõjuv (ja suur) lugu.

Olemas on kõik elemendid, õigemini väga palju selliseid elemente, millele seda ehitada – häbi, süü, sünnieelne mälu, mererohuna heljuv allaheitlikkus, berberi-karjala-prantsuse päritolu. Ja nii edasi.

Paraku autor vaid puudutab iga elementi põgusalt ega ehita oma lugu õieti ühelegi neist, nagu ei jõua lugu ka kuskile välja, ei jää isegi õhku, mis iseenesest poleks paha. Kõik jääb kuidagi hõredaks ja poolikuks.

Lugu kui tervikut vaadeldes pole vähimatki põhjust, miks peaks peategelase vanaema olema just berber. Aga võiks ju olla, kui see (üsna ebaharilik ja kõneks) detail juba loos on. Mis on Irene ja kõigi nende teiste Rootsi auväärse arstiperekonna miniate saladus.

Kõigest sellest saaks mitu romaani. Või ühe tõeliselt suure.

Kohati tundub, et “Verast” võiks tulla midagi Inga Gaile “Klaasi” (Sandrine abielu, vihjed närvikliinikule, kadunud õde, keelustatud abort) või Nora Ikstena “Emapiima” (emad ja tütred) sarnast, aga ei tule. Mida lehekülg edasi, seda… kuidagi odavamaks kõik muutub.

Mis iseenesest seletab tõika, et Swärd on olnud (küll mitte “Veraga”) Rootsi maineka kirjandusauhinna Augustipreemia nominent, aga mitte võitja.

“Vera” balanseerib oskuslikult, peaaegu elegantselt ajaviiteromaani ja väärtkirjanduse piiril ja sellest on kahju.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s