Seda, et tegemist on fantasy-romaaniga, saab lugeja aru juba kaanepildist. Võib isegi aimata, et lugu pole just just surmtõsine. Aga päriselt ei valmistanud mind miski ette selleks, mis tuli. Raamatu kangelane Theophile Escarot on tavaline mees, kes armastab pirukaid, lugemist, oma väikest tütart ja logelemist.
Paraku on tal naine, kes peab mõnusat äraolemist patuks. Ja kui mees on sunnitud omaenese keldrist õunakoogi näppama, viskab abikaasa ta kodust välja. Ta leiab uue sümpaatia kõrtsipiiga Leta näol, kes aga läheb kohe kaotsi. Asjaga on seotud kuri päkapikk-võlur “onu Abner” ja mingi vana nõiamoor.
Kuna kodu mehel enam pole, peab ta paremaks tütarlast otsima asuda. Paraku ei ole Escarot mingi proaktiivne standard-fantasykangelane, kes kontrollib olukorda või vähemalt teab, mida teeb. Paistab, et iga kord, kui mees kogemata kellegi teele jääb, saab ta petta ja pääseb üldse napilt eluga. Ta lihtsalt koperdab seiklusest seiklusesse, kuni asjad lõpuks paika loksuvad. Paraku jääb seetõttu ka lugu suvaliseks ja kaleidoskoopiliseks. Huvitav ja värskendav lugemine siiski.
“The Stone Gianti” võib servapidi nimetada ka aurupungi-fantasyks. Näiteks korjab Escaroti merelt üles allveelaev “Omen” (loe tagurpidi). Selle kapten paistab eriline ekstsentrik, kes mängib orelit, valmistab veidraid hõrgutisi ja hakkab jutlustama oma inimpõlgajalikku elufilosoofiat, kuni tõeamuleti survel ahastades üles tunnistab, et tegelikult on teda ajendanud kõigest ahnus.
Kirjakoi 