Blake Crouch “Wayward Pines” 1-3

wayward-pines-triloogiaOlen “Wayward Pinesi” telesarja (või isegi hittsarja) esimest hooaega näinud ja see meeldis mulle küll. Paar tuttavat on soovitanud, et raamatud kõlbavad ka lugeda, kui latti liiga kõrgele ei sea – ikkagi lihtne meelelahutus. Ei seadnud latti kõrgele, aga ikka pettusin.

USA eriteenistuse agent Ethan Burke ärkab pärast ränka liiklusõnnetust Idaho osariigi väikelinnas nimega Wayward Pines. Ta on sinna saadetud kaht kadunud kolleegi otsima. Umbes 500 elanikuga linnake on veider. Ühtpidi nagu isegi liiga tavaline – selline 1950ndate väikekodanlik Ameerika idüll. Teistpidi avastab Burke, et ei saa kuidagi linnast tulema. Dokumendid, rahakott ja telefon on rändama läinud, telefonikõned perele ja ülemusele lähevad automaatvastaja peale. Kohalik šeriff ja haiglapersonal tahavad teda hirmsasti enda juures hoida. Kange agent peab isegi rusikad käiku laskma, et pealetükkivast hoolitsusest natukesekski vabaneda. Varsti avastab ta, et linnast ei saa üldse välja – see on ümbritsetud elektritaraga. Enam-vähem kõik linnaelanikud paistavad veidrat situatsiooni lihtsalt eiravat.

Esimene osa pealkirjaga “Pines” mulle tegelikult meeldis. See linnakese saladus oli põnev ja osa lõpuks on selge, mis jama linnaga on ja mis on elektrimüüri taga. Oleks olnud veel põnevam, kui poleks enne sarja näinud. Kõige tüütum osa olid Burke’i meenutused sõjamehepõlvest, kui ta istus islami sõjameeste käes vangis ja teda hoolega piinati. Ma ei saanudki aru, miks seda vaja oli.

Teises osas nimega “Wayward” on Burke ise Wayward Pinesi šerif ja ei pea mõtlema enam ainult enda, vaid terve linna peale. See läks juba tüütuks ja korduvalt tabasin ennast rehkendamast, kui palju lehekülgi veel lõpuni on. Eks koletised olid jaburad ka esimeses osas, aga seal oli piisavalt muud, millele oma tähelepanu juhtida. Siin hakkas nende naeruväärsus juba segama. Pool raamatut oli action, mida tegelikult on ikka üsna igav lugeda – detailne kirjeldus kellegi eest põgenemisest, kaljuseina mööda ronimisest või kaklemisest.

Kolmas ehk “Viimane linn” on üks suur veristamine, kus sisu peaaegu polegi. Selle sain läbi õige suure vaevaga, lootes, et lõpuks on mingi enam-vähem tore lahendus. Ei olnud, hoopis kõige kergemini äraarvatav ja totakas variant. Kirjutatud olid kõik osad kerge põneviku stiilis, hästi pinnapealselt ja tempokalt, nii et kirud küll, missugune jama, aga leheküljed lähevad nii kiiresti edasi, et paistab lihtsam olevat lõpuni lugeda kui pooleli jätta.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s