M. C. Beaton “Ülbe mehe surm”

beatonNii. Viimane “surm” on läbi loetud ja nüüd on nendega vahe. Või lõpp. Ei teagi.

“Ülbe mehe surm” oleks tegelikult üsna hea lõpetus. Esiteks on see tükk maad muhedam kui mõni varasem. Vahepeal enam muhelema ei ajanud.

Teiseks saab “Ülbe mehe surmas” lõpuks selgeks, mind on see alati huvitanud, kuidasmoodi sai konstaabel Macbeth endale tolle hiiglasliku metskassi Sonsie, keda nagu õieti ei tohikski kodus pidada, et metsloom ju.

Vaatasin internetist järele, sellised isendid on tõepoolest Šoti mägismaal liikvel, väga haruldased, väljasurev liik. Ladinakeelne nimetus oli raamatus ära toodud.

Sel nädalal tagastasin eelviimase “surma” ja ütlesin Tiinale, et andku mulle vahelduseks midagi muud. Et “surmadest” on nüüd mõneks ajaks küll ja küll. Tiina kadus riiulite vahele, naasis raamatuga pealkirjaga “Elu” ja vandus, et ta ei anna seda mulle ainult pealkirja pärast. Ühtlasi panin end “Serafima ja Bogdani” järjekorda.

Oleks saanud ka kohe, sest lebas seal letitaguse laua peal, järeletulemise aeg oli üle lastud, aga ei julgenud võtta. Ütlesin, et las olla, ootan, kuni järg päriselt minuni jõuab.

Tõnu Õnnepalu “Aaker”

aaker“Aaker” võiks (kuigi ma ei oska täpselt öelda miks, aga kuidagi ikkagi nagu võiks ju) meenutada “Pariisi” – et nagu järgmine “Mujal kodus” või midagi niisugust. Aga ei meenuta.

Meenutab pigem “Sajandit” või “Klaasverandat” – eks need ole ju enam-vähem üks ja seesama. Et üks sajand on õieti üks väga lühike aeg, kuigi ei ei tohiks olla, sada aastat, saja-aastane, eks ole, aga ta on:

“1870 elasid veel väga paljud suitsunud seintega rehetaredes. 1920 kirjutasid nende lapsed ja lapselapsed linnas luuletusi ja romaane – ja käisid suvitamas.”

No ja kui ei ole seda vähekest sadatki, “Aakris” ju ei ole, on tühine viiskümmend, mis seal siis üldse arutada.

Aga “Sajandis” nagu “Aakriski” on tähtis maa, mis on jälle imelik, sest miks peaks üks rändur tegelema maaga? Ja see ränduriks olemine on autori jaoks ikka väga oluline, mida edasi, seda enam, ja maast ilmajäämine ka:

“Mina arvan ja usun: kui oled kord saanud päästa oma elu maa mahajätmise hinnaga, siis ei kuulu see maa enam sulle.”

Sest minevikku ju nagunii tagasi ei pääse. “Ja kas tasub tahtagi?” küsib Õnnepalu. Aga ikka ju tahetakse. Kuigi inimesi liidab rahvaks maa, mitte keel.

Eks ta ole. Väliseestlasi ei vaata ma vist kunagi enam sama pilguga.

Ikkagi on “Aaker” nagu natuke teistmoodi raamat, kaleidoskoopiliselt teistmoodi, üks (või kaks) kildu on vahetanud kohta ja muster on teine, aga mitte selles mõttes, et see oleks kuidagi teistmoodi kirjutatud. Õnnepalu on ikka Õnnepalu.

Teistsugune (ootamatu, harjumatu, isegi jahmatav) on ruum. Pariis, muidugi, Esna, miks ka mitte, mõis ikkagi, klaasverandaga ja puha, Hiiumaa, paradiis, selge see, London, arusaadav, aristrokaatlik, vana Euroopa, New Jork, jah, isegi New Jork, sest ta on… New Jork.  Metropol. Metropolide vastu ei saa keegi, kirjanikud kõige vähem. Aga Kanada?!

See ruumikirjaniku jaoks (ja seda autor kahtlemata on) harjumatu paik laseb tal luua ka harjumatu romaani… oma tavapärasel harjunud moel.

PS “Esmaseks kohalejõudmiseks sinna, kuhu tulnud oled, kulub vähemalt nädal. Soodsate asjaolude korral.”

See ongi siis see, miks ma kuhugi sõita ei taha. Ma pean ju enne hakkama tagasi tulema, kui olen kohale jõudnud.

Sebastian Fitzek “Teraapia”

teraapiaÜhtegi Saksa põnevikku vist ei olegi varem lugenud. Vähemalt ei tule ette kogu selles Põhjamaade (ja muidugi Ameerika) kriminaalromaanide (ja põnevike) tulvas. No ja need viimase aja Šoti “surmad” muidugi ka. Nendega võrreldes on “Teraapia” lausa väärtkirjandus.

Aga tasus lugeda küll. Põnev (isegi üsna) oli lõpuni välja ja siis tuli veel mõtelda, mida autor selle viimase lausega õigupoolest ütelda tahtis ja kuidas see kõik siis ikkagi oli.

Üsna veider (aga huvitav) võte igatahes, kui kõik, mis juhtub, juhtub tegelikult ainult peategelase peas. Mis seletab lõpuks kõik need ebaloogilisused. Unenäod (ja psühhoosid) ei olegi ju loogilised.

Kogu see ümberkeeramise värk, et alguses on nagu nii, aga lõpuks tuleb välja, et on hoopis naa (või tagurpidi) – seda on ikka varem ka ette tulnud, aga millegipärast ei ole ära tüüdanud. Ei tüütagi vist, kui seda oskuslikult teha, ja Fitzek on teinud.

Nii et loetagu.

 

M. C. Beaton “Riiukuke surm”

beatonEelviimased vahelugemised pärast segadust “Serafima ja Bogdaniga”.

Viimaste ja eelviimaste vahele, muide, võtsin “Aakri” – vahelugemiseks. Tuleb tunnistada, et on… üsna kosutav. Mitte et Hamishid oleks kuidagi kehvenenud, aga… Paistab, et ka vahelugemised vajavad teatavat… vahet.

Nii et viimasega läheb nüüd natuke aega.

Mõtlesin ka, mis nende “surmade” puhul õigupoolest töötab. Miljöö, selge see, ja kõik need võluvad (või ka mittevõluvad) külaelanikud, see on juba eespool üles tähendatud, aga sellega kes teab mitmekümnenda osani välja ei vea.

Tegelikult töötab vist hoopis rutiin. Sest kõik on üks ja sama peale ühe – võõra, kes ilmub, tekitab suure või vähemat sorti segaduse ja lõpeb kõik mõrvaga. Või õnnetusega. Või millega iganes. Ühesõnaga – üks ja sama. Tüütu?! Vastupidi!

Inimesed (üldjuhul) armastavad rutiini. Veel enam – nad vajavad seda. Ja mis veel hullem – kui rutiin on kord juba tekkinud, siis on raske selleta hakkama saada. Muidugi, aeg-ajalt on tore sellest välja murda, aga seda rahustavam on (varem või hiljem) tagasi pöörduda. Nii et järgmise osani 🙂

Indrek Hargla “Merivälja”

harglamerivalja 2017 sügisel jooksis telerist põnevussari “Merivälja”, mille stsenarist Indrek Hargla ka romaaniks kirjutas. Nägin sarjast vaid üksikuid juhuslikke lõike, aga need jätsid väga juustuse mulje. Kuuldavasti pidi raamat parem olema. Vist ongi, aga ikka ei kuulu see Hargla paremikku.

Olen 1975. aastal sündinud poiss, 1980ndatel seega paras jõmpsikas, aga isegi mina mäletan Merivälja ufo kuulujutte. Lehed sellest ei kirjutanud, aga täiskasvanud rääkisid sellest oma seltskondlikel koosviibimistel ja küllap ka koolivennad koolis. Siis Eesti iseseisvus, elu läks ilma ufodetagi põnevaks ja 1997. aastaks oli mul sellest teemast ikka jummala pohh.

Hargla romaan just sel aastal toimub ja paistab, et ufo-mõistatus oli ka ülejäänud Eesti jaoks selleks ajaks oma aktuaalsuse kaotanud. Merivälja inimeste elu mõjutas seel aga edasi.

Lugu hakkab hargnema Elva neiu Karini silme läbi, kes on Meriväljale palgatud ilmatuma raha eest üht halvatud ja kõnevõimeta vanameest hooldama. Varsti tunneme 8-9 Merivälja inimest, kellel igaühel on koledad saladused hingel ja keda ahistab ühtmoodi üks anonüümne väljapressija.

Hargla paneb doominokivid ilusasti kukkuma, inimesed on sunnitud tegutsema ja asjad hakkavad juhtuma. Juba üsna algusest paistab, et kui õnnestub leida väljapressija, saab selgeks ka Merivälja ufo lugu.

Kõlab isegi hästi, aga minu arust on Hargla kirjutanud Merivälja vales helistikus. Mina tahaks, et selline põnevuslugu-müsteerium paneks mind küüsi närima, nagu pani “Alpimaja”, aga see oli rohkem nagu “Lugu lendavate taldrikutega” 20 aastat hiljem. Ilmselt panid päris hoolikalt kavandatud tegevustiku tõsiseltvõetavusele põntsu tegelased. Need on ülipüüdlikult kujutatud 1990ndate uue Eesti tüübid. Näiteks vanemas keskeas abielupaar Indrek ja Inga. Vene ajal oli Inga suhteliselt tuus tegelane, kes kogus varandust tänu töökohale kaubabaasis. Nüüd on Inga ilge tulehark ja Indrek mängusõltlane-tallaalune. Söövad õhtuti vorstikastet ja unistavad ufo-killu müümisest, et abikaasa maha jätta, Kuldsetele liivadele pageda ja seal mõne välismaalasega kokku elama hakata. Ainult et mõlemad on tõelised ohmud. Ülle abikaasat pankur Taavit ja tema kolleege on Indrek Hargla kujutanud nii mustvalgete nõme-yuppiedena, et see sobiks rohkem raamatu-Indreku puudulikuks arusaamaks. 

Tulemus on see, et tahtlikult või tahtmatult koomiliste tegelaste sekeldusi kõlbab lugeda küll, aga põnev eriti ei ole. Lõpplahendus oli ka mage.

Rein Põder “Äiatar”

äiatarRein Põdra “Äiatar” koosneb viiest omavahel õigupoolest mitteseotud loost, mida lahutab aeg ja ühendab teema – naine ja seks. 

Esimene toimub muinasajal ja selle peategelane on mälukaotuse üle elanud neitsi Ebe, keda võtab rännakul aidata veidi vanem naine Häbä. No see on vaat et Eesti “Võitlus tule pärast”. Metshobused, magajate hõim, röövlikoobas ja metsatulekahju. Teine toimub keskajal ja räägib ravitsejast ja tulevikku ette nägevast Manast, kes poputab üles viga saanud timuka, kes talle poolvägisi lapse teeb. Kolmas, kõige nõrgem, on noorest hoorast Tinest, kes karjakaupa saksu teenindab, aga lõpuks armub. Neljanda peategelane Melly elab meeste abil Teise Maailmasõja ajal alguses Eestis ja lõpuks Saksamaal. See oli lihtsalt huvitav lugu.

Tutvustus ütleb, et raamat on ülemlaul Naisele. Ju ta siis on. Mind selline teema kirjanduses ei koti, ma ei mõistnud, mis on kirjaniku sõnum, aga ega see mind väga lugemisel ei seganud ka. Põder meeldib mulle hoopis muu poolest. Mulle istub tema stiil. Ta oskab luua hõllanduslikke, aga samal ajal ehtsaid maailmu. Tal on hea sõnavara. Ja ta lood ise meeldivad mulle – lähevad ikka ootamatus suunas, mitte nii, et juba esimeselt leheküljelt on selge, mis edasi saab ja kuidas lõpeb. Ainult tegelaste kujutamisel ei hiilga ta erilise sügavusega. Nad lihtsalt teevad asju või need juhtuvad nendega. Aga võib-olla ongi see hea.

Stefan Zweig “Maria Stuart”

maria-stuart

Stefan Zweig oli nii hea kirjanik, et iga rida, mis ta kirjutas, on lugeja rõõm. Suva, mis teemal. Kui Gea kiitis tema “Maria Stuartit” ja nägin seda enda raamaturiiulis, teadsin, et see on nüüd see õige valik. Oli ka.

Ma ei ole kunagi eriline ajaloo ega kroonitud peade fänn olnud.  Kogu mu teadmistepagas Maria Stuartist oli umbes selline: elas kord ilus Šoti kuninganna, kelle paha Inglise kuninganna vangi võttis ja pea maha raius. Ilmselt sellepärast, et Inglismaa saaks Šotimaa endale või lihtsalt kurjusest. Arvasin ka ekslikult, et Zweigi raamat on ajalooline romaan. Kardan veidi seda žanri, sest see pole liha ega kala. Ajaloolist tõde sealt ju ei saa, sest selle on kirjanik ära solkinud. Ja raske on tunnustada kirjanikku teose eest, mille lugu on ajaloost maha kirjutatud. Ja alati on oht, et elulooraamat on läinud seebiks kätte ära ja mõnuleb mingite tühiste intriigide põnevusloona esitajana.

“Maria Stuart” osutus aga suurepäraseks teoseks, mis täitis kõik mu lootused ja vältis karisid. Esiteks ei olnud see ilukirjandus. Zweig pole küll ajaloolane, aga see biograafia paistab küll tuginevat dokumentidele. Kui mõni neist on kahtlane, ei varja autor seda. Oma tõlgendused ei ole esitatud faktide pähe, vaid just nendena, mis nad on. Kusjuures need tunduvad veenvad ja loogilised. Lugesin isegi seebisemad osad valutundeta läbi, sest  Zweigi “Maria Stuart” on eelkõige analüüs ja need olid seal omal kohal.

Mis Maria Stuartisse endasse puutub, siis juba poole raamatu pealt oli mu kaastunne tema vastu kadunud. Eriti ülbe monarh, kellele pakuti kõiki võimalusi omale pea õlgadele jätta, aga kes oma arrogantsuses sellest loobus. Isegi kui see vandenõu, mille eest ta lõpuks maha löödi, oli inglaste sepistatud lõks, oli ta oma eelmiste tegudega surmanuhtluse ära teeninud. Aga ega siin peagi poolt valima või tehku igaüks seda ise.

Terry Pratchett “The Wee Free Men”

pratchettPratchett! Oo nostalgiat ja mälestusi! Sattusin teda esimest korda lugema veel enne, kui tema paroodia-fantasytest ülemaailmne megatrend sai. Saksa sõber Thomas andis mulle ühe saksakeelse naljaka kaanepildiga raamatu, mille tagakaanel oli soovitus, et “Terry Pratchett on koomilise fantasy tõusev täht” ja “Terry Pratchett – fantasykirjanduse Douglas Adams”. Juba esimese nelja-viie leheküljega sai selgeks, et tegemist on tõelise aardega. Kuna see oli saksa keeles, pidin sõpradele nalju ümber jutustama, aga need käibisid meil seltskonnas jupp aega.

Ei läinud kaua, kui seltskonnas hakkasid liikuma ingliskeelsed Pratchettid. Keegi ei seadnud nende väärtust kahtluse alla, kõik mu tuttavad ja ma ise ka ajasime neid taga.

Aga nagu tuliste armulugudega enamasti, saavad need otsa. Harjud vähehaaval oma kire objektiga ära, ta muutub tavaliseks ja ebahuvitavaks, kuigi mitte vastumeelseks. Minu ja Pratchettiga juhtus see umbes siis, kui kümmekond esimest osa olid jõudnud eesti keeles ilmuda. Regulaarselt ma neid enam lugeda ei viitsinud, osta ammugi mitte, aga raamatukogust sai vahel tõsisemale lugemisele lisaks üks võetud. Mõned liinid, näiteks linnavahid, meeldisid mulle rohkem, teised, nagu nõiad, üldsegi mitte. Kettamaailma 30. raamat “The Wee Free Men” on mul kodus vedelenud tosin aastat kindlasti. Paar korda olen selle ka kätte võtnud, aga esimesest peatükist ei ole kaugemale jõudnud. Nüüd mingis nostalgiahoos otsustasin selle lõpuks läbi lugeda.

Lihtne talutüdruk Tiffany Aching laseb ära röövida oma väikevenna ja läheb teda päästma. Kuna Tiffanyl on kõvasti nõiapotentsiaali, saab ta endale liitlaseks pealkirjas mainitud  härjapõlvlaste moodi erilised tüütused. Poisi on ära röövinud haldjate kuninganna.

Peab ütlema, et eriti naljakas ei olnud, ilmselt ei ole kettamaailma naljade mürgistus 12 aastaga veel üle läinud. Lugu ja tegelaskond ka ei haakinud. Väiksed vabamehed ajasid aga lausa vihale oma murdekeelega. Kõige positiivsem avastus oli see, et Pratchett suhtub oma peategelastesse lausa harukordse soojusega, mis paneb lugeja ka kaasa elama. Eesti keeles “Tillude vabameeste” nime all ilmunud raamat sobib vist kõige paremini keskmisele koolieale.

Huvitav, kui palju praegu Eestis Pratchettit loetakse? Tegelikult on ju kirjanikuhärra surmast juba mõni hea aasta möödas ja pool uut põlvkonda peale kasvanud. Nemad, kes pole kunagi kettamaailma üledoosi saanud, võiksid seda küll proovida.

M. C. Beaton “Hamish Macbethi jõulud”

hamishMõnevõrra ebatavaline pealkiri, eks ole. Tekitas lausa umbusku kogu selles “surmade” reas.

Asjata.

Eestimaal jätkus juunikuu kuumalaine ja Šotimaa jõulud mõjusid jätkuvalt värskendavalt.

Need mõjusid täpselt samamoodi kui Urmase vihmavideo, kui Hiiumaal sadas selle suve esimest suurt vihma ja Urmas oli selle üles võtnud ja üles pannud ja ma istusin kabinetis ja higistasin ja kuulasin vihma häält.

Ja mille kõigega üks Šoti külakonstaabel ei tegele. Ikkagi tahaks seal Lochdubhis elada, ja-jaa, ma tean küll, et igal uustulnukal on seal potentsiaalne oht maha löödud saada, aga ikkagi… Ma ei usu, et meil siin võetaks tõsiselt kedagi, kes lihtsalt tuleb ja teatab pahuralt, et tal on kass ära varastatud ja tegeletagu sellega.

Mitte tõukass, ei-ei. Lihtsalt kass. Kes käib õues ja nii edasi. Tavaline triibik. Või ma ei tea, missugused nad seal Šotimaal on. Lochdubhi valgesokilised? Või Locdubhi lontkõrvad?

Noh, tegelikult ei võtnud seda tõsiselt ka Hamish Macbeth, aga proua Gallagheri kassi leidis ta igatahes üles. Elusa ja tervena. Ning sai jõulukingiks siniste silmadega koerakutsika.

PS Vahelugemiste lõpuni on jäänud kaks raamatut. Käisin vahepeal raamatukogus, tagastasin kolm “surma” ja laenutasin ühe Saksa põneviku. Kaalusin, kas panna end “Serafima ja Bogdani” järjekorda, aga ei pannud veel. Jõuab.

Ja tegelikult, silmas pidades kassi, ei tea, kas ma julgengi.

M. C. Beaton “Snoobi surm”

snoobi surmVahelugemised jätkuvad.

Selles “surmas” tutvustab autor lugejat Hamish Macbethi perekonnaga. Tuleb välja, et punapäisel konstaablil on trobikond nooremaid õdesid-vendi ja see on sama võluv detail kui Hamishi siniste silmadega koer ja metskass. Keda tal selles loos veel ei ole.

Üldse oli üllatav. Ma poleks kunagi arvanud, et “surmades” kogu nende headusele vaatamata on midagi, mis vääriks tsiteerimist. Aga on.

Konstaabel Hamish Macbeth on “Snoobi surma” alguses meeleheitel mees – haige, sõpradeta ja jõulude lähenedes surma äärel. Ja mis ta teeb? Midagi. Juhtumisi helistab talle aga ema ja mida too ütleb?!

Ei midagi rohkem ega vähem kui… Ja no palun väga, missugune võluv tsitaat!

“”Oh,” ütles proua Macbeth suure pere ema südametusega, “sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta aspiriini ja mine magama.””

Kasutamiseks kõigile täiskasvanud poegade emadele. Ja ilmselgelt ka kasutatud.

Ja teiseks. Poleks osanud aimatagi, kui värskendavalt võivad mõjuda Šotimaa jõulud, kui väljas valitseb juunikuu kuumalaine.