Mõnevõrra ebatavaline pealkiri, eks ole. Tekitas lausa umbusku kogu selles “surmade” reas.
Asjata.
Eestimaal jätkus juunikuu kuumalaine ja Šotimaa jõulud mõjusid jätkuvalt värskendavalt.
Need mõjusid täpselt samamoodi kui Urmase vihmavideo, kui Hiiumaal sadas selle suve esimest suurt vihma ja Urmas oli selle üles võtnud ja üles pannud ja ma istusin kabinetis ja higistasin ja kuulasin vihma häält.
Ja mille kõigega üks Šoti külakonstaabel ei tegele. Ikkagi tahaks seal Lochdubhis elada, ja-jaa, ma tean küll, et igal uustulnukal on seal potentsiaalne oht maha löödud saada, aga ikkagi… Ma ei usu, et meil siin võetaks tõsiselt kedagi, kes lihtsalt tuleb ja teatab pahuralt, et tal on kass ära varastatud ja tegeletagu sellega.
Mitte tõukass, ei-ei. Lihtsalt kass. Kes käib õues ja nii edasi. Tavaline triibik. Või ma ei tea, missugused nad seal Šotimaal on. Lochdubhi valgesokilised? Või Locdubhi lontkõrvad?
Noh, tegelikult ei võtnud seda tõsiselt ka Hamish Macbeth, aga proua Gallagheri kassi leidis ta igatahes üles. Elusa ja tervena. Ning sai jõulukingiks siniste silmadega koerakutsika.
PS Vahelugemiste lõpuni on jäänud kaks raamatut. Käisin vahepeal raamatukogus, tagastasin kolm “surma” ja laenutasin ühe Saksa põneviku. Kaalusin, kas panna end “Serafima ja Bogdani” järjekorda, aga ei pannud veel. Jõuab.
Ja tegelikult, silmas pidades kassi, ei tea, kas ma julgengi.
Kirjakoi 