Terry Pratchett “The Wee Free Men”

pratchettPratchett! Oo nostalgiat ja mälestusi! Sattusin teda esimest korda lugema veel enne, kui tema paroodia-fantasytest ülemaailmne megatrend sai. Saksa sõber Thomas andis mulle ühe saksakeelse naljaka kaanepildiga raamatu, mille tagakaanel oli soovitus, et “Terry Pratchett on koomilise fantasy tõusev täht” ja “Terry Pratchett – fantasykirjanduse Douglas Adams”. Juba esimese nelja-viie leheküljega sai selgeks, et tegemist on tõelise aardega. Kuna see oli saksa keeles, pidin sõpradele nalju ümber jutustama, aga need käibisid meil seltskonnas jupp aega.

Ei läinud kaua, kui seltskonnas hakkasid liikuma ingliskeelsed Pratchettid. Keegi ei seadnud nende väärtust kahtluse alla, kõik mu tuttavad ja ma ise ka ajasime neid taga.

Aga nagu tuliste armulugudega enamasti, saavad need otsa. Harjud vähehaaval oma kire objektiga ära, ta muutub tavaliseks ja ebahuvitavaks, kuigi mitte vastumeelseks. Minu ja Pratchettiga juhtus see umbes siis, kui kümmekond esimest osa olid jõudnud eesti keeles ilmuda. Regulaarselt ma neid enam lugeda ei viitsinud, osta ammugi mitte, aga raamatukogust sai vahel tõsisemale lugemisele lisaks üks võetud. Mõned liinid, näiteks linnavahid, meeldisid mulle rohkem, teised, nagu nõiad, üldsegi mitte. Kettamaailma 30. raamat “The Wee Free Men” on mul kodus vedelenud tosin aastat kindlasti. Paar korda olen selle ka kätte võtnud, aga esimesest peatükist ei ole kaugemale jõudnud. Nüüd mingis nostalgiahoos otsustasin selle lõpuks läbi lugeda.

Lihtne talutüdruk Tiffany Aching laseb ära röövida oma väikevenna ja läheb teda päästma. Kuna Tiffanyl on kõvasti nõiapotentsiaali, saab ta endale liitlaseks pealkirjas mainitud  härjapõlvlaste moodi erilised tüütused. Poisi on ära röövinud haldjate kuninganna.

Peab ütlema, et eriti naljakas ei olnud, ilmselt ei ole kettamaailma naljade mürgistus 12 aastaga veel üle läinud. Lugu ja tegelaskond ka ei haakinud. Väiksed vabamehed ajasid aga lausa vihale oma murdekeelega. Kõige positiivsem avastus oli see, et Pratchett suhtub oma peategelastesse lausa harukordse soojusega, mis paneb lugeja ka kaasa elama. Eesti keeles “Tillude vabameeste” nime all ilmunud raamat sobib vist kõige paremini keskmisele koolieale.

Huvitav, kui palju praegu Eestis Pratchettit loetakse? Tegelikult on ju kirjanikuhärra surmast juba mõni hea aasta möödas ja pool uut põlvkonda peale kasvanud. Nemad, kes pole kunagi kettamaailma üledoosi saanud, võiksid seda küll proovida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s