Stefan Zweig oli nii hea kirjanik, et iga rida, mis ta kirjutas, on lugeja rõõm. Suva, mis teemal. Kui Gea kiitis tema “Maria Stuartit” ja nägin seda enda raamaturiiulis, teadsin, et see on nüüd see õige valik. Oli ka.
Ma ei ole kunagi eriline ajaloo ega kroonitud peade fänn olnud. Kogu mu teadmistepagas Maria Stuartist oli umbes selline: elas kord ilus Šoti kuninganna, kelle paha Inglise kuninganna vangi võttis ja pea maha raius. Ilmselt sellepärast, et Inglismaa saaks Šotimaa endale või lihtsalt kurjusest. Arvasin ka ekslikult, et Zweigi raamat on ajalooline romaan. Kardan veidi seda žanri, sest see pole liha ega kala. Ajaloolist tõde sealt ju ei saa, sest selle on kirjanik ära solkinud. Ja raske on tunnustada kirjanikku teose eest, mille lugu on ajaloost maha kirjutatud. Ja alati on oht, et elulooraamat on läinud seebiks kätte ära ja mõnuleb mingite tühiste intriigide põnevusloona esitajana.
“Maria Stuart” osutus aga suurepäraseks teoseks, mis täitis kõik mu lootused ja vältis karisid. Esiteks ei olnud see ilukirjandus. Zweig pole küll ajaloolane, aga see biograafia paistab küll tuginevat dokumentidele. Kui mõni neist on kahtlane, ei varja autor seda. Oma tõlgendused ei ole esitatud faktide pähe, vaid just nendena, mis nad on. Kusjuures need tunduvad veenvad ja loogilised. Lugesin isegi seebisemad osad valutundeta läbi, sest Zweigi “Maria Stuart” on eelkõige analüüs ja need olid seal omal kohal.
Mis Maria Stuartisse endasse puutub, siis juba poole raamatu pealt oli mu kaastunne tema vastu kadunud. Eriti ülbe monarh, kellele pakuti kõiki võimalusi omale pea õlgadele jätta, aga kes oma arrogantsuses sellest loobus. Isegi kui see vandenõu, mille eest ta lõpuks maha löödi, oli inglaste sepistatud lõks, oli ta oma eelmiste tegudega surmanuhtluse ära teeninud. Aga ega siin peagi poolt valima või tehku igaüks seda ise.
Kirjakoi 