Eelviimased vahelugemised pärast segadust “Serafima ja Bogdaniga”.
Viimaste ja eelviimaste vahele, muide, võtsin “Aakri” – vahelugemiseks. Tuleb tunnistada, et on… üsna kosutav. Mitte et Hamishid oleks kuidagi kehvenenud, aga… Paistab, et ka vahelugemised vajavad teatavat… vahet.
Nii et viimasega läheb nüüd natuke aega.
Mõtlesin ka, mis nende “surmade” puhul õigupoolest töötab. Miljöö, selge see, ja kõik need võluvad (või ka mittevõluvad) külaelanikud, see on juba eespool üles tähendatud, aga sellega kes teab mitmekümnenda osani välja ei vea.
Tegelikult töötab vist hoopis rutiin. Sest kõik on üks ja sama peale ühe – võõra, kes ilmub, tekitab suure või vähemat sorti segaduse ja lõpeb kõik mõrvaga. Või õnnetusega. Või millega iganes. Ühesõnaga – üks ja sama. Tüütu?! Vastupidi!
Inimesed (üldjuhul) armastavad rutiini. Veel enam – nad vajavad seda. Ja mis veel hullem – kui rutiin on kord juba tekkinud, siis on raske selleta hakkama saada. Muidugi, aeg-ajalt on tore sellest välja murda, aga seda rahustavam on (varem või hiljem) tagasi pöörduda. Nii et järgmise osani 🙂
Kirjakoi 