“Aaker” võiks (kuigi ma ei oska täpselt öelda miks, aga kuidagi ikkagi nagu võiks ju) meenutada “Pariisi” – et nagu järgmine “Mujal kodus” või midagi niisugust.
Aga ei meenuta.
Meenutab pigem “Sajandit” või “Klaasverandat” – ja eks need ole enam-vähem üks ja seesama. Et üks sajand on õieti väga lühike aeg, kuigi ei ei tohiks olla, sada aastat, saja-aastane, eks ole, aga ta on.
“1870 elasid veel väga paljud suitsunud seintega rehetaredes. 1920 kirjutasid nende lapsed ja lapselapsed linnas luuletusi ja romaane – ja käisid suvitamas.”
No ja kui ei ole seda vähekest sadatki, “Aakris” ju ei ole, on tühine viiskümmend, mis seal siis üldse arutada.
“Sajandis” nagu “Aakriski” on tähtis maa, mis on jälle imelik, sest miks peaks üks rändur tegelema maaga? Ja see ränduriks olemine on autori jaoks ikka väga oluline, mida edasi, seda enam, ja maast ilmajäämine ka.
“Mina arvan ja usun: kui oled kord saanud päästa oma elu maa mahajätmise hinnaga, siis ei kuulu see maa enam sulle.”
Sest minevikku ju nagunii tagasi ei pääse. “Ja kas tasub tahtagi?” küsib Õnnepalu. Aga ikka ju tahetakse. Inimesi liidab rahvaks maa, mitte keel.
Eks ta ole. Väliseestlasi ei vaata ma vist kunagi enam sama pilguga.
Ikkagi on “Aaker” nagu natuke teistmoodi raamat, kaleidoskoopiliselt teistmoodi, üks (või kaks) kildu on vahetanud kohta ja muster on teine, aga mitte selles mõttes, et see oleks kuidagi teistmoodi kirjutatud.
Õnnepalu on ikka Õnnepalu.
Teistsugune (ootamatu, harjumatu, isegi jahmatav) on ruum. Pariis, muidugi, Esna, miks ka mitte, mõis ikkagi, klaasverandaga ja puha, Hiiumaa, paradiis, selge see, London, arusaadav, aristrokaatlik, vana Euroopa, New York, jah, isegi New York, sest ta on… New York. Metropol. Metropolide vastu ei saa keegi, kirjanikud kõige vähem. Aga Kanada?!
See ruumikirjaniku jaoks (ja seda autor kahtlemata on) harjumatu paik laseb tal luua ka harjumatu romaani… oma tavapärasel harjunud moel.
PS “Esmaseks kohalejõudmiseks sinna, kuhu tulnud oled, kulub vähemalt nädal. Soodsate asjaolude korral.”
See ongi siis see, miks ma kuhugi sõita ei taha. Ma pean ju enne hakkama tagasi tulema, kui olen kohale jõudnud.
Kirjakoi 