Nii. Viimane “surm” on läbi loetud ja nüüd on nendega vahe. Või lõpp. Ei teagi.
“Ülbe mehe surm” oleks tegelikult üsna hea lõpetus. Esiteks on see tükk maad muhedam kui mõni varasem. Vahepeal enam muhelema ei ajanud.
Teiseks saab “Ülbe mehe surmas” lõpuks selgeks, mind on see alati huvitanud, kuidasmoodi sai konstaabel Macbeth endale tolle hiiglasliku metskassi Sonsie, keda nagu õieti ei tohikski kodus pidada, et metsloom ju.
Vaatasin internetist järele, sellised isendid on tõepoolest Šoti mägismaal liikvel, väga haruldased, väljasurev liik. Ladinakeelne nimetus oli raamatus ära toodud.
Sel nädalal tagastasin eelviimase “surma” ja ütlesin Tiinale, et andku mulle vahelduseks midagi muud. Et “surmadest” on nüüd mõneks ajaks küll ja küll. Tiina kadus riiulite vahele, naasis raamatuga pealkirjaga “Elu” ja vandus, et ta ei anna seda mulle ainult pealkirja pärast. Ühtlasi panin end “Serafima ja Bogdani” järjekorda.
Oleks saanud ka kohe, sest lebas seal letitaguse laua peal, järeletulemise aeg oli üle lastud, aga ei julgenud võtta. Ütlesin, et las olla, ootan, kuni järg päriselt minuni jõuab.
Kirjakoi 