M. C. Beaton “Täiusliku naise surm”

taiuslikunaisesurm“Serafima ja Bogdani” lugemist alustasin ma umbes kuu aega tagasi. Ei, ma ei ole midagi segi ajanud. Seesinane käib justnimelt selle pealkirja alla. Kohe seletan.

Et “Serafima ja Bogdan” mul kuidagi ei edenenud, läksin raamatukogusse kerge vahelugemise järele. No et seejärel Afanasjeviga jätkata. Pooleli ma teda jätta ei kavatsenud. Seda enam, et Ülle “Serafimat ja Bogdani” mulle ikkagi väga kiitis, vaatamata mu kaebdustele ja puha.

Õnnetuseks oli Tiina toonud Metskülast terve virna “surmasid”. Neid, muidu, ei ole kunagi eriti saada, ja nii ma kaotasin pea ning võtsin kõik, mis mul olid lugemata. Ehk siis viis tükki. Ja tegin “Täiusliku naise surmaga” algust.

Siis juhtus “Serafima ja Bogdaniga” õnnetus. Riina ja Tarmo teavad, mis täpselt, võib-olla oligi pelgalt õnnetus, aga võib-olla hakkas kassil must lihtsalt kahju. Või oli asi ikkagi kirjanduslikus maitses, mida ei saa välistada, sest kogu elamine on raamatuid umbselt täis ja niisugust õnnetust ei ole kunagi varem juhtunud. Ehk siis viimased 14 aastat.

Igatahes edasi lugeda ma teda ei saa, nii et Afanasjevi asemel tuleb jätkata vahelugemise ehk viie “surmaga”.

Mis on muidugi mõnevõrra problemaatiline. Mitte lugemise mõttes, ei, hää lugemine on, aga kirjutamise mõttes küll, sest mida nende “surmade” kohta ikka nii väga öelda.

On ju tollest punapäisest külakonstaablist juba üht-teist üles tähendatud – kõik need detailid, mis “surmad” toredaks teevad ja nii edasi, ühesõnaga – hämmastavalt ühtlane šoti sari jätkub hämmastava ühtlusega. Huvitav oleks teada, kui palju neid üldse on.

Seekordsed on vanemad – siniste silmadega koera ja metskassi konstaabel Macbethil veel ei ole, muus osas aga on kõik täpipealt nii nagu ikka.

Samuel Bjørk “Poiss pimedusest”

poiss pimedusestLugesin igaks juhuks läbi, mis ma Mia Krügeri ja Holger Munci kohta varem olen kirjutanud. Hämmastav.

Mul oli nagu meeles, et “Öökull” on väga hea ja esimene, aga “Ma reisin üksinda” teine ja kehvem. Märkmete järgi on täpselt vastupidi. Aga no see selleks.

Mõlemas, paistab, on mind häirinud see Mia Krügeri lõputu jama tablettide ja alkoholiga, ja siis veel Munchi peavalu, mis algas eikuskilt ja lõppes samuti eikuskil. Selline narratiivi seisukohast täiesti mõttetu valu.

Noh, “Poisis pimedusest” Munchi pea ei valuta ja Mia Krüger joob ainult mineraalvett ning jääb enesele kindlaks. Kui päris aus olla, siis “Poisis pimedusest” häiris mind pigem see, et peale puhas olemise, no võõrutusravilt tulles ollakse vähemalt väheke aega ikka puhas, peale puhas olemise vabaneb Mia Krüger mängleva kergusega ka painest end ära tappa.

Muidugi tuleb tal enne seda sarimõrvar maha lasta, aga sellest pole midagi. Imeline tervenemine on teoks saanud! Eriti usutav see ei ole ja sarja jätkumise seisukohast ka mitte eriti mõistlik. Lahtisi otsi eriti ei jää. Kui, siis ehk Munchi tütre kummaliselt rutuline abiellumine. Ja mida too püromaanist Jon Ivar Salem siis ikkagi kavatseb?

Mis kõige tähtsam – kas üks õnnetu, haige ja fanaatiline armumine on tõepoolest paslik (erakordselt nupukalt ette valmistatud) sarimõrvade lahendusena?! Alles jõuab kõik päriselt põnevaks minna ja siis selline lihtlabane finiš? Tahaks Voldemar Panso kombel “Ei kuule!” asemel röögatada “Ei usu!”. No jumala eest, ei usu! Oleks nagu petta saanud.

PS Kõigele vaatamata – uut Krügeri ja Munchi lugu loeks ma igatahes ja igal juhul. Kõhklusteta.

William Dalrymple “Xanadus. Otsimisretk”

xanaduMa ei ole suur reisiraamatute fänn, aga William Dalrymple’i “Xanadus. Otsimisretk” meeldis mulle väga. Ma saan isegi aru oma sõbrast, keda pärast selle lugemist tabas kihk ise mõni sarnane ekspeditsioon korraldada ja sellest reisiraamat kirjutada.

Dalrymple’i edu retsept on lihtne – olgu raamat avastusretke kroonika.  Autor oli ajalootudeng 1980ndate lõpul, mil maailm hakkas kiiresti muutuma. Teda tabas inspiratsioon korrata Marco Polo legendaarset reisi Vahemere kallastelt võimsa ja rikka mongoli khaaniriigi pealinna Xanadusse. Selline reis oli just võimalikuks muutumas, sest kommunistlik Hiina avas pisut oma teid turistidele. Kosutav on lugeda reisist, mida kannustasidki ainult reisiõhin ja maailma avastamise soov. Suur kontrast tänapäeva “läksin välismaale elama ja jutustan nüüd oma argielu ümber” tüüpi reisiraamatutega.

Raamatu teine väärtuslik eripära on kõrge infosisaldus (heas mõttes väga erinev lõpututest reisisaadetest, millest saad põhiliselt teada, mis juppidest reisiseltskonna auto koosneb). Sain siit mõne Aasia piirkonna ajaloo või rahva kohta rohkem ettekujutust kui seni elu jooksul. Ja ajaloo-osa ei ole kuiv.

Kolmas komponent on huumor. Mis reisiseiklus see on, kus nalja ei saa? Dalrymple lõõbib nii enda kui ka kohalike üle kannatamata ülemäärase poliitkorrektsuse käes.

Jube on jälle märgata, kui kiiresti aeg kaob. Raamat ilmus Inglismaal 1990ndate alguses ja valiti vist aasta parimaks reisiraamatuks. Eestis ilmus see suhteliselt talutava viivitusega 1999 Varraku sarja “Rännuraamat” avateosena. Viskasin sellele Haapsalu raamatupoes silma peale ja panin mõttes ostujärjekorda. Aga ostmata see jäigi ja aastal 2018 sain selle juba raamatukogust mahakantuna. Vahepeal on möödunud 30 aastat ja taas ei ole Polo reisi kordamine võimalik, sest Aleppos logeleda ei julge praegu vist küll ükski reisimees.

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”

kaldmaaTegelikult ei peakski selle raamatu kohta midagi ütlema. Peaks ainult lugema.

Sest mida siis õieti öelda. Ütlemiseks on “Kaks armastuslugu” liiga isiklik. Ja liiga valus.

Selline alasti valus.

Tõsi, mitu korda tabasin end mõttelt, kas tõesti võis nii hull olla. Mitte et ma kahtleks, aga… Küllap ta võis. Sest “Kahes armastusloos” midagi universaalset. Vähemalt neile, kes teavad. Ja mäletavad.

Ning peale selle, need kakski on juba üle jõu rasked, eks ole, küll me teame, just see mäletamise osa, võiks ju ära unustada, aga ei unusta, ning peale selle julgevad sellest ka rääkida.

See on veel rohkem üle jõu, kuigi – ega väga palju ju rääkida olegi. Piisab sellest, kui rääkida tüdrukust, kes kasvas üles Eesti pärapõrgus ja tahtis saada kirjanikuks.

Ning lisada sellele: “Üks, mida ma alati kindlalt olen teadnud, on, et mina olen süüdi.”

Alati süüdi. Ükskõik kui tubli, ikka süüdi.

PS Ja maasikad ei ole söömiseks! Maasikad on sissetegemiseks! Elementaarne!