Diana Wynne Jones “Pimeduse isand Derkholmist”

pimeduseisandRaamatu tegevuspaik, üks meie paralleelmaailmu, on täitsa tüüpiline fantasy-keskkond. Maagia toimib ja tegutsevad võlurite koolid, on uhked ja ilusad haldjad, kullamaiad päkapikud, sama kullamaiad draakonid ja muud muinasjutulised olendid, kes kõik jagavad toredat pseudokeskaegset maailma. Elu oleks ilus, kui mitte juba 40 aastat ei oleks maad vaevanud kohutav ike – väga ebasoodne leping meie maailma ärimehe mister Chesneyga. Mr Chesney toob iga aasta meie reaalsusest sinna turiste. Ja nende arusaamade kohaselt vaevleb iga fantasymaailm loomulikult pimeduse isanda raudrusika all. Nad ootavad oma reisilt uhket questi mõistatuste, kollolendite rünnakute, hea ja kurja lahingutest osavõtu ja lõpuks pimeduse isanda enda alistamisega. Selle kõik peavad vaesed kohalikud mr Chesney juristide valvsa pilgu all turistidele korraldama. Lepingut murda ei julge keegi, sest selle garant on väga võimas deemon, kes Chesneyt toetab.

Alustuseks ei ole selles maailmas pimeduse printsi ja vaesed võlurid peavad iga aasta kellegi endi seast selleks määrama. Vabatahtlikke ei ole ja sel aastal minnakse oraakli juurde kavala küsimusega, kes oleks see Pimeduse Isand, kes mr Chesney turismiäri ära lõpetaks. Vastus on võluritele üllatav – rolli peab endale kanda võtma läbikukkunud võlur Derk ja turistide  grupijuhiks tema teismeline poeg Blade.

Derk ei ole tegelikult selline jopski, nagu mõned ülikoolis kõrgel kohal võlurid arvavad, ja ta haarab tohutul ülesandel nagu härjal sarvist. Headuse ja kurjuse maailmasuurune malelaud hakkab nuppudega täituma, tuleb kindlustada, et hukkumisele määratud asulad oleksid valmis hukkuma, nikerdada sadu aardeid turistidele leidmiseks ja välja mõelda vihjed, kuidas neid leida ja lõpuks muidugi oma armas segasumma suvila laadne kodu hirmuäratavaks lossiks muuta. Appi tuleb võtta kogu pere, eelkõige lapsed, kelle seas on paari inimese kõrval ka hulk Derki loodud rääkivaid greife, tiibadega hobuseid ja muid veidraid olendeid (osasid neist luges ta oma lasteks, osad olid lihtsalt huvitavad eksperimendid ja lõpuni ei suutnud ma neil vahet teha, kes on kes).

Et selline väheke äraspidine fantasyraamat siis briti vanaproualt, kes kirjutas oma eluea jooksul tohutu hulga laste- ja fantasyraamatuid. Tuntuim on vast “Howli liikuv kindlus”, mille tegi ülikuulsaks Jaapani 1986. aasta multikas, mis kandideeris ka Oscarile. Ise olen paari tema teist raamatut lugenud ja need olid samuti ülilahedad.

Nagu on ka “Pimeduse isand Derkholmist”. See on ühtaegu naljakas paroodia fantasyžanri pihta (meeldis isegi rohkem kui Pratchett) ja vaimukas ning värske fantasy. Möll, millesse Derki pere satub, on üsna hoomamatu ja seepärast kipub lugedes vahel järg käest minema, kus keegi parasjagu hädas on. Mõnest potentsiaalsest suurest sündmusest libisetakse nii üle, et seda ei pane tähelegi. Aga see vist ongi nii mõeldud. Olin alguses kergelt kahtlev, kas sellise iseenesest toreda, aga siiski ühe äraspidi-fantasy idee peale saab kirjutada 470-leheküljelist telliskivi, aga raamat oli nutikalt üles ehitatud, arenes ja pööras ootamatutesse suundadesse lõpuni.

Aga tühja sest tegevusest. Tegelased on selle raamatu kõige suurem väärtus. Derki pere oleks nagu mõnest Lindgreni raamatust – ühtaegu soe ja kokkuhoidev, teisalt aga eluliselt ebatäiuslik. Näiteks Derki abikaasa, universumeid valmistada oskav kaunis Mara on hakanud viimasel ajal oma mehest “lahku kasvama” ja Derk kardab, et käimasolev tohuvabohu lõhub abielu lõplikult. Tütar Shona, noor bard, leiab järsku oma esimese armastuse paralleelmaailmast tulnud turisti näol, kes on mänguplaani kohaselt määratud surmale. Ja nii edasi.

Julgen soovitada lastele, noortele, igasugustele fantasy-lugejatele. Diana Wynne Jones teeb Potterite ja Narniate autoritele iga kell ärtust ära.

Ursula K. Le Guin “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia”

ilmajaetudTagakaane tekst ütleb, et “Ilmajäetud” on enim läbiuuritud ja analüüsitud Le Guini teoseid ja pole ka ime – et uurida, peab olema, mida uurida, ja “Ilmajäetutes” on.

Esmajoones muidugi ühiskonnakorraldused, mille teke ja loomus pakuvad lõpmata palju võimalusi arutleda. Mis iseenesest nii väga huvitav ei olnudki.

Tahes-tahtmata kippus meelde Lessing ja temale jääb Le Guin selles osas kõvasti alla.

Mis oli huvitav aspekt – et ühiskonnas, kus demokraatia tundub olevat iga kandi pealt pisiasjadeni kindlustatud, tekivad ikkagi varjatud võimustruktuurid, mida varjatumad, seda hoomamatumad ja selle võrra ka eriti ohtlikud. Mis omakorda meenutas Atwoodi, aga see ei seganud.

Ühiskonnakorraldustest huvitavam oli samaaegsus – ajakäsitlus, mille järgi pole aeg lineaarne, vaid ring, korduvus.

PS Tõlge paraku jätab soovida, aga lugedes on nii palju mõelda, et ega see väga häirigi.

Katrin Pauts “Tulekandja”

e-raamat-tulekandja-muhumaa-põnevikNo nii.

Võtsin julguse kokku ja laenutasin “Tulekandja” – eesti kriminaalromaani, eks ole.

Noh, tegelikult jäi ta mulle lihtsalt ette. Raamatukogus tagasi toodud raamatute laua peal. Eks ma olin mõelnud ka, et võiks proovida. Nii huvi pärast. Et äkki ongi hea.

Pautsi “Minu Muhumaa” meeldis mulle ju väga.

Aga “Tulekandja” – ei oskagi öelda. Põnev nagu oli. Mis mind paelus – palju on juttu toimetuse elust ja ajakirjanikest, üsna mitu tegutseb neid seal kaante vahel. See kõik oli hea, kas just objektiivselt hea, aga subjektiivselt hea igatahes. Palju äratundmist ja nii edasi. Noh, eks ma ole ju kogu aeg kahtlustanud, et tegelikult on igas toimetuses asjalood just nii, nagu nad parasjagu on.

Aga lugu ise… Ei oskagi ütelda. Kui detektiiv, sel korral siis ajakirjanik(ud) eriti midagi ei tea ja kobavad pimeduses, siis ei saa ka lugeja eriti midagi teada ega mõistatada ning kobab samuti pimeduses. Ja lõpuks räägib mõrtsukas ise kogu loo südame pealt ära. See iseenesest nii väga hea ei ole.

Aga mis oli veider – muidu aeg-ajalt tajud end pahandamas, et toimetaja oleks võinud asja kriitilisemalt võtta, sest teos oleks tükk maad parem, kui ta oleks tükk maad õhem. Vat “Tulekandjat” lugedes tundsin ma vastupidi. Et teos oleks tükk maad parem, kui ta oleks tükk maad paksem. Ja ma ei oskagi ütelda, on see nüüd kiitus või laitus. Potsentsiaal igatahes.

PS Aga “Minu Muhumaa” meeldis mulle kahtluseta nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Selle vastu ei saa 🙂

John Wyndham “Kraken ärkab”

wyndham krakenEsmalt märgatakse salapäraseid punaseid kerasid, mis ilmuvad taevasse jumal teab kust ja kaovad kõige sügavamates kohtades merepõhja. Siis hakkavad kaduma sõjalaevad, aga veel ei tunnistata teooriaid intelligentsetest tulnukatest meres. Tõsiselt hakkavad valitsused muretsema, kui kaduma hakkavad reisilaevad ja merest hakatakse ründama saartel asuvaid inimasundusi. Kui merevee tase hakkab tõusma, on muretseda juba hilja, riigid varisevad kokku ja inimkond näeb vaeva, et elus püsida. Romaani peategelased, ajakirjanikest abielupaar on kõige selle keskel algusest lõpuni.

Kui oleksin ainult sisututvustuse järgi otsustanud, ei oleks ma seda kindlasti lugeda viitsinud. Kokku võtsin end kahel põhjusel – esiteks lootsin, et jõuan osaleda Stalkeri auhindade hääletusel, millega valiti parimaid möödunud aastal eesti keeles ilmunud ulmekaid (ei jõudnud); teiseks oli kaanel John Wyndhami nimi. Wyndhamil on supervõime muuta tüütud maailmalõpulood mõnusaks ulmeks. Mõelge ise, kui jabur on eestis väga populaarne “Trifiidide päev” tegelikult – pea kõik inimesed jäävad pimedaks ja vähesed ellujäänud peavad võitlema lihasööjate taimedega. Kõlab nagu tõeline pulp, aga kõigile meeldis. Mulle ka.  Kui hull see Kraken siis olla saab.

Ei olnudki hull, vaid väga meeldiv. Romaan oli osavalt üles ehitatud, nii et inimeste ja tulnukate duell hoidis põnevust üleval läbi raamatu – milline käik järgmiseks välja mõeldakse ja kuidas vastane sellele reageerib. Ulme mõttes oli ideid, mis mulle meeldisid. Maailmamere soojendamine selle asemel, et saata rohelised mehikesed laserrelvadega tänavatele. Saladuseloor võõra rassi osas püsis ja hoidis salapära. Väga hea oli “lihtsate inimeste paanikassesattumise vältimise” nimel salatsemise ja meedia kontrollimise teema, mis argumentidega seda tehti ja kuhu see välja viis.

Eriti istus mulle loo juures aga see, et tuul ei keerutanud kõrbeliiva läbi kolpade tühjade silmaaukude ja ellujääjad ei grupeerunud mootorrattagängideks, kelle põhitoiduseks saab naabergäng ja sisalikud, nagu maailmalõpulugudes millegipärast sageli juhtub. Sarja Orpheuse Raamatukogu koostaja Raul Sulbi kirjutab järelsõnas, et Brian Aldiss andis Wyndhami tüüpi pehmetele maailmalõpulugudele nimeks “hubane katastroof”. Minu arust on selline katastroof usutavam kui “päris” katastroofiromaanid. Ja lugeda on ka huvitavam.

Paula Hawkins “Vete sügavusse”

vete-sügavusse“Vete sügavusse” võtsin raamatukogust tagasi toodud raamatute laua pealt puhtalt sellepärast, et ma olin “Tüdrukut rongis” lugenud. Ehk siis esimene on Hawkinsi teine romaan.

“Tüdruk rongis” on mul meeles, kuigi selle lugemisest on päris hea jupp maad, mitte selle blogi aegne lugemine. Kontrollisin.

Mis on üsna ebaharilik, sest ega need põnevikud ju enamasti meelde jää. Mõni detail ehk, meeleolu – kui on väärt raamat. Rohkem mitte.

“Tüdruk rongis” on meeles. See painav õhkkond ja ootamatu lõpp.

Jutustamise viis on enam-vähem sama, see kildudest kokkupanek, mis võib olla põnev, aga võib olla ka tüütu. Või siis ei lähe pilt üldse kokku. Noh, seekord ikka läks, enam-vähem põnev oli ka, aga “Tüdruk rongis” oli ikka tükk maad parem. Kohe nagu hea. Milleni “Vete sügavusse” kahjuks ei küüni. Ja ma ei oska öelda, kas mulle jääb sellest midagi meelde. Mõni detail. Või meeleolu.

Noh, tegelikult, võib-olla ikka jääb. Jõgi. Mis oli iseenesest huvitav. Isegi ilma narratiivita.

Jõgi tegelikult võib meelde jääda küll. Sellise jõe ääres võiks isegi elada.

Lois McMaster Bujold “Kodune sõda” (Vorkosiganide saaga 12. raamat)

bujold_kodune_sodaUlmefännide hulgas pole Miles Vorkosigani raamatuid mõtet tutvustada, aga mul on tunne, et see tegelane võiks endale tänuliku lugeja leida ka väljaspoolt seda ringi, seepärast paar lauset sarjast. Vorkosiganide saaga on puhastverd kosmoseooper, paljuski sarnane neile, mida kirjutati eelmise sajandi alguses. Aadlikud ja kaunid daamid, mõõgad ja mantlid, seiklused ja kosmoselahingud. Ainult et kui originaal-kosmoseoopereid (näiteks klassikaline Lensmani sari) on valus lugeda, sest nad on nii ajale jalgu jäänud ja algelised, siis Milesi lugusid loen suure lustiga. Muidugi on neil lihtsam värske olla, sest Bujold hakkas neid kirjutama 1990ndatel.

Sarja peategelane on äbarik, et mitte öelda värdjas Miles Vorkosigan, väga auväärse ja mõjuka Barrayari aadlisuguvõsa pärija. See on omaette pikk lugu, miks ta on selline nagu on, aga Barrayaril on äbarikud üldiselt imikuna tapetud. Selle, mis Milesil välimuselt ja füüsiselt puudu on, teeb ta kuhjaga tagasi oma isikliku sarmi, pealehakkamise ka nupukusega. Bujoldi maailmas on paras hulk planeet-riike, mis erinevad nii riigikorra kui ka tsiviliseerituse poolest. Liikumine nende vahel käib ussiaukude kaudu. Sõjad planeetide vahel pole haruldased. Barrayar on paljude teistega võrreldes kivistunud kastiühiskond, mida juhib aadelkond. Tõsi, Milesi üks vanaema on liberaalse Beeta koloonia kodanik.

Vorkosigani sarjas ei ole põrutavaid teadusliku fantastika ideid, aga see mingi elujaatav ja pidurdamatu optimistlik kihk, mida Miles kannab, muudab terved selle sarja raamatud hoogsaks ja toredaks.

Eriti vähe on ulmet mullu eesti keeles ilmunud “Koduses sõjas”. Seda tuleks määratleda mitte kosmoseooperi, vaid seebiooperi või tegelikult lihtsalt operetina. Sõjaväest erru läinud umbes 30aastane Miles valmistab ette keisri pulmi ja heidab ise pilku noorele kaunile lesele. Miles ei oleks Miles, kui ta ainult õhkaks ja ootaks ametliku leinaaja lõppu. Ta ei suuda vastu panna soovile Jekaterin Vorsoissoni ümber võrku punuma hakata. Muidugi läheb kõik valesti ja sellest sünnib midagi õiget. Armastust ja takistusi armastuse teel on selles raamatus veel mitme noorpaari jagu. Naljaka kõrvalliinina on Milesi mõrtsukaks loodud kloonvend seadnud suguvõsa majapidamises sisse laboratooriumi, kus hull teadlane töötab välja putukaid, mis seedivad kõike ja mille okse on väga kõrge toiteväärtusega.

See ongi Bujold. Ta kirjutab 500 lehekülge lugu, mis pole vormilt nagu enamat tühisest suhtekomöödiast, aga millegipärast ahmin ma selle lõpuni. Ja romaan nomineeritakse nii Hugole kui ka Nebulale.

Dimitri Verhulst “Kahju olnud asjadest”

verhulst“De helaasheid der dingen” pole vist päris see, mis “Kahju olnud asjadest”, aga peaaegu, üsna peaaegu.

Millegipärast meenutab see “Asjade kukkumise häält” – midagi ladina-ameerikalikku on selles, ja mitte ainult pealkirjas, loos endas samamoodi.

See mingi peaagu tabamatu nüanss, mille autor on kinni püüdnud, et saaks jutustada oma loo. See jutustamise viis. Või siis viis asju näha, aga eks see olegi üks ja seesama – ei saa ju rääkida sellest, mida ei näe, ja ei saa rääkida teisiti, kui näed. Vähemalt mitte külast, mille kartograafid on unustanud, kus kasvatatakse kirjatuvisid ja sajab alati vihma, külast, kus jumal loob päevad ja need venitatakse õhtusse, üks teise järel.

“Kahju olnud asjadest” ei ole mingi ilus lugu, aga ometi on. Ja mingil kummalisel kombel kätkeb see endas kogu lugude jutustamise mõtet üldse. Ta on ühtaegu lugu ja jutustamise mõtte kvintessents. Ladina-ameeriklastele on see omane, eurooplastele üldiselt mitte, aga palun väga, siin see on:

“Alles siis, kui mälestus on kuhtunud, saabub surm lõplikult, lagunemine algab hetkel, mil inimesed on lakanud meid unes nägemast.”

Eks ole ju lood (ja raamatudki) üks unede nägemise viis.

PS Tõlge on suurepärane.

Ursula K. Le Guin “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia”

ilmajaetud Õnneks ei pea Ursula Le Guini eestlastele tutvustama, sest tema “Pimeduse pahem käsi” ilmus vene ajal Mirabilias ja järelikult kõik lugejad eestlased nooremast keskeast ülespoole teavad teda.

“Ilmajäetute” tegevus toimub samas universumis suhteliselt nurgatagusel planeedil Urras ja selle Anarrese nimelisel kuul. Peategelane füüsik Shevek jätab raamatu alguses anarho-sündikalistliku Anarrese ühiskonna ja sõidab esimese anarreslasena 150 aasta jooksul Urrasele, kust nad kunagi kuule kupatati. Urrase kaks kõige võimsamat riiki on Nõukogude Liidu sarnane Thu ja USA analoog, kapitalistlik A-Io. Esialgu on Shevekil suu ammuli, nähes, kuidas kapitalistid tema jaoks ennenägematut heaolu naudivad, aga ta ei ole oma kodumaa anarhistlikke väärtusi seepärast veel kõrvale heitnud. Ja urraslaste motiivid Sheveki kostitamisel pole kaugeltki omakasupüüdmatud.

Lugu pole siin muidugi eriti tähtis, vaid vahend, millega luua pilt Anarrese ühiskonnast, kus pole omandit ja valitsust, kuid kahjuks ka mitte tõelist vabadust, sest seda piiravad kusagil süsteemis peituvad kallutatud jõud. Hädadele vaatamata paistavad Anarrese inimesed oma ühiskonnakorraldusse uskuvat.

Suur osa ulmekaid on piinlikult infantiilsed. “Dispossessed” igatahes vastandub neile heas mõttes, see on täiskasvanulik mõtisklus meie omast teistsuguse ühiskonnakorralduse elujõulisuse üle (isegi kui nõukogude ühiskonda seestpoolt näinud inimesed Le Guiniga kõiges nõus ei ole). Kindlasti möödunud aastal eesti keeles ilmunud ulmekate paremiku hulgas.

David Wagner “Elu”

elu“Elu” võitis 2013. aastal Leipzigi raamatumessi auhinna.

Seda tagakaanelt lugedes mõtlesin, mida sellest õigupoolest arvata. Messiauhind?! Aga sulatõsi – “Elu” on täpselt niisugune raamat, mis võidab raamatumessi auhinna ja… Ma ei teagi… Unustatakse järgmiseks hooajaks, kuigi raamatutel ei peaks ju olema hooaegu. Ei tohiks olla. Raamat ei ole midagi hooajalist.

Aga “Elu” on just selline messihooaja raamat.

Ei ole kehv, mõnel leheküljel isegi üllatud ja peatud. See kiirabiauto juhi võrdlemine Styxi paadimehega on ju üsna nutikas ja kuidagi ootamatult poeetiline. Autor võtab naksti lugejal turjast kinni ja tõstab ta argielust välja.

Ajaa, ja siis see need surmakuulutused, lehekülgede kaupa, mis mõjuvad lõpuks pööraselt naljakalt. Niisugune kummaline võte. See oli huvitav. Kuigi ma ei oska öelda, kas mul oli lihtsalt niisugune tuju või töötab see tõepoolest. Tegelikult – vahet pole. Minu puhul ju töötas ja mul pole mingit põhjust end kuidagi ainulaadseks või erandlikuks pidada. See kummastav tunne, kui napakalt naljakalt (ja juhuslikult) mõjub surm, kui see on vaid teade ajalehes. Ja kui teistmoodi see mõjub, kui see puudutab sind ennast.

Muidugi hakkas mind huvitama, ja keda ei hakkaks, kas see teos on ehk autobiograafiline. Kogu see meditsiiniterminoloogia ja nii edasi. Selle kohta ma paraku midagi teada ei saanud. Küll aga sain ma teada, et autorilt on ilmunud romaan “Minu öösinised püksid” ja esseekogumik “Mis värvi on Berliin” – missugused suurepäraseed pealkirjad, eriti esimene!