“Vete sügavusse” võtsin raamatukogust tagasi toodud raamatute laua pealt puhtalt sellepärast, et ma olin “Tüdrukut rongis” lugenud. Ehk siis esimene on Hawkinsi teine romaan.
“Tüdruk rongis” on mul meeles, kuigi selle lugemisest on päris hea jupp maad, mitte selle blogi aegne lugemine. Kontrollisin.
Mis on üsna ebaharilik, sest ega need põnevikud ju enamasti meelde jää. Mõni detail ehk, meeleolu – kui on väärt raamat. Rohkem mitte.
“Tüdruk rongis” on meeles. See painav õhkkond ja ootamatu lõpp.
Jutustamise viis on enam-vähem sama, see kildudest kokkupanek, mis võib olla põnev, aga võib olla ka tüütu. Või siis ei lähe pilt üldse kokku. Noh, seekord ikka läks, enam-vähem põnev oli ka, aga “Tüdruk rongis” oli ikka tükk maad parem. Kohe nagu hea. Milleni “Vete sügavusse” kahjuks ei küüni. Ja ma ei oska öelda, kas mulle jääb sellest midagi meelde. Mõni detail. Või meeleolu.
Noh, tegelikult, võib-olla ikka jääb. Jõgi. Mis oli iseenesest huvitav. Isegi ilma narratiivita.
Jõgi tegelikult võib meelde jääda küll. Sellise jõe ääres võiks isegi elada.
Kirjakoi 