Esmalt märgatakse salapäraseid punaseid kerasid, mis ilmuvad taevasse jumal teab kust ja kaovad kõige sügavamates kohtades merepõhja. Siis hakkavad kaduma sõjalaevad, aga veel ei tunnistata teooriaid intelligentsetest tulnukatest meres. Tõsiselt hakkavad valitsused muretsema, kui kaduma hakkavad reisilaevad ja merest hakatakse ründama saartel asuvaid inimasundusi. Kui merevee tase hakkab tõusma, on muretseda juba hilja, riigid varisevad kokku ja inimkond näeb vaeva, et elus püsida. Romaani peategelased, ajakirjanikest abielupaar on kõige selle keskel algusest lõpuni.
Kui oleksin ainult sisututvustuse järgi otsustanud, ei oleks ma seda kindlasti lugeda viitsinud. Kokku võtsin end kahel põhjusel – esiteks lootsin, et jõuan osaleda Stalkeri auhindade hääletusel, millega valiti parimaid möödunud aastal eesti keeles ilmunud ulmekaid (ei jõudnud); teiseks oli kaanel John Wyndhami nimi. Wyndhamil on supervõime muuta tüütud maailmalõpulood mõnusaks ulmeks. Mõelge ise, kui jabur on eestis väga populaarne “Trifiidide päev” tegelikult – pea kõik inimesed jäävad pimedaks ja vähesed ellujäänud peavad võitlema lihasööjate taimedega. Kõlab nagu tõeline pulp, aga kõigile meeldis. Mulle ka. Kui hull see Kraken siis olla saab.
Ei olnudki hull, vaid väga meeldiv. Romaan oli osavalt üles ehitatud, nii et inimeste ja tulnukate duell hoidis põnevust üleval läbi raamatu – milline käik järgmiseks välja mõeldakse ja kuidas vastane sellele reageerib. Ulme mõttes oli ideid, mis mulle meeldisid. Maailmamere soojendamine selle asemel, et saata rohelised mehikesed laserrelvadega tänavatele. Saladuseloor võõra rassi osas püsis ja hoidis salapära. Väga hea oli “lihtsate inimeste paanikassesattumise vältimise” nimel salatsemise ja meedia kontrollimise teema, mis argumentidega seda tehti ja kuhu see välja viis.
Eriti istus mulle loo juures aga see, et tuul ei keerutanud kõrbeliiva läbi kolpade tühjade silmaaukude ja ellujääjad ei grupeerunud mootorrattagängideks, kelle põhitoiduseks saab naabergäng ja sisalikud, nagu maailmalõpulugudes millegipärast sageli juhtub. Sarja Orpheuse Raamatukogu koostaja Raul Sulbi kirjutab järelsõnas, et Brian Aldiss andis Wyndhami tüüpi pehmetele maailmalõpulugudele nimeks “hubane katastroof”. Minu arust on selline katastroof usutavam kui “päris” katastroofiromaanid. Ja lugeda on ka huvitavam.
Kirjakoi 