No nii.
Võtsin julguse kokku ja laenutasin “Tulekandja” – eesti kriminaalromaani, eks ole.
Noh, tegelikult jäi ta mulle lihtsalt ette. Raamatukogus tagasi toodud raamatute laua peal. Eks ma olin mõelnud ka, et võiks proovida. Nii huvi pärast. Et äkki ongi hea.
Pautsi “Minu Muhumaa” meeldis mulle ju väga.
Aga “Tulekandja” – ei oskagi öelda. Põnev nagu oli. Mis mind paelus – palju on juttu toimetuse elust ja ajakirjanikest, üsna mitu tegutseb neid seal kaante vahel. See kõik oli hea, kas just objektiivselt hea, aga subjektiivselt hea igatahes. Palju äratundmist ja nii edasi. Noh, eks ma ole ju kogu aeg kahtlustanud, et tegelikult on igas toimetuses asjalood just nii, nagu nad parasjagu on.
Aga lugu ise… Ei oskagi ütelda. Kui detektiiv, sel korral siis ajakirjanik(ud) eriti midagi ei tea ja kobavad pimeduses, siis ei saa ka lugeja eriti midagi teada ega mõistatada ning kobab samuti pimeduses. Ja lõpuks räägib mõrtsukas ise kogu loo südame pealt ära. See iseenesest nii väga hea ei ole.
Aga mis oli veider – muidu aeg-ajalt tajud end pahandamas, et toimetaja oleks võinud asja kriitilisemalt võtta, sest teos oleks tükk maad parem, kui ta oleks tükk maad õhem. Vat “Tulekandjat” lugedes tundsin ma vastupidi. Et teos oleks tükk maad parem, kui ta oleks tükk maad paksem. Ja ma ei oskagi ütelda, on see nüüd kiitus või laitus. Potsentsiaal igatahes.
PS Aga “Minu Muhumaa” meeldis mulle kahtluseta nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Selle vastu ei saa 🙂
Kirjakoi 